Ärge laske ennast petta - hoolimata plakati oskuslikust valest EI MÄNGI "Marrowbone'is" peaosa Rupert Grint. Nimelt läksin ma kinno just sellise ootusega ja pidin pettuma - seda viimast küll siiski rohkem filmi sisu kui George MacKayks osutunud doppelgängeri pärast. Algus tundus päris paljutõotav: rõhutud olekuga lapsed, vana lagunenud maja, tuules kolksatas uks, erinevalt Terminaatori loost paistis nende sealolek aga siiski saladus olevat. Sellest hetkest hakkaski kõik allamäge minema: kui juba tund aega filmist oldi keerutatud lihtsalt selle ümber, et nad midagi kohutavat varjavad, aga polnud sellise näoga, et seda kunagi elaboreerida kavatseks, muutusin kurjaks (võimalik, et suurel osal poltergeistidest samasugune saamislugu).
75% "Marrowbone'ist"Võivad ju enda ilusaid looduskaadreid näidata, aga rohtunud teed pole piisavad, kui need absoluutselt mitte kuhugi peale paari nõrga
jump-scare'i välja ei vii. Olin enam-vähem täiesti kindel, et "Marrowbone" baseerub mingil raamatul, sest jättis täpselt samasuguse augulise mulje nagu romaanide filmiks pressitud ekraniseeringutel kombeks on - nagu oleks mõned olulised detailid lihtsalt kuhugi kaduma läinud.
* Allie tundus näiteks täiesti suvaline lisand - filmi alguses oli temaga täpselt ÜKS pooleminutiline stseen, mille lõpus küll öeldi, et ta on nüüd üks nende seast, mis pidi vist nagu kogu puuduliku karakteriarengu ära katma ja vaataja uskuma panema, et tal kogu Marrowbone'i kambaga tugev side on, aga EI PANNUD.
*Lisaks pole ma kindel, kas Sami kehastanud väike poiss oli väga halb või väga hea näitleja, sest hakkasin naerma absoluutselt iga kord, kui ta nutma puhkes, sest ta jorin kõlas nii ebausutavalt. Samas olen jälle näinud, kuidas väiksed lapsed ka päriselt seda tüütut
fake nuttu teevad, et enda jäätise mittesaamisest tulenevale õnnetule elule tähelepanu juhtida, nii et kui see nende eesmärk oli, siis loodan sellele pisikesele junnile lähitulevikus Oscarit.
Läksin üsna närvi, kui Billy enda tikkudega seal kuskil keldris jauras, ME NÄGIME ENNE, et teil on taskulamp.
Õnneks siiski päris hea lõpplahendus.
Kõrvalistel teemadel: kuna mu kõrval (ha!) istunud võõras noormees hargutas nii laialt, et tema jala ja minu kohvitopsi vahele just eriti palju vaba ruumi ei jäänud, õnnestus mul filmi jooksul korduvalt sõrmedega ta põlve silitada. Loodetavasti tema jaoks väga #MeToo kogemus polnud. Ütleks küll, et ta oli selle vaimse trauma mingil määral ära teeninud, sest jõi terve filmi mingit kohutavalt vängelt haisevat kanget alkoholi, aga see kalduks vist juba ohvri süüdistamiseks.
6/10