Postitas JazZ- » 25. November 2017, 01:09
Kinoelamus oli kahtlemata halastamatu: mu kõrval istusid ilmselt kõige kohutavamad inimesed, kes kunagi ilmavalgust on näinud, sest a) nad rääkisid TERVE filmi omavahel KÕVA häälega b) nad olid täiskasvanud inimesed, seega ei saa nad oma õigustamatu käitumise vabanduseks isegi väljaarenemata aju tuua. Jajah, kahtlemata oli see superoluline info, et ekraanile ilmunud laps paks oli ja 100% väärt kõikide teiste saalisviibijate kinoelamuse rikkumist. Lisaks olen ühest kõrvast igaveseks kurt, sest üks nendest naeris iga fucking asja peale kõige läbilõikavama ja häirivama naeruga, mida ma eales kuulnud olen (positiivsest küljest oma vastse kurtuse tõttu ilmselt enam ei kuule ka). Igal juhul loodan, et need koletised satuvad pärast surma Dante põrgu 10. ringi, kus ilge käitumisega kinokülastajad peavad igavesti viisakalt filme vaatama. (Kuigi see kõik juhtus paar päeva tagasi, läksin oma üleelamisi kirja pannes uuesti kirjeldamatult närvi).
Mis filmi endasse puutub, MILLELE KESKENDUMISELE MUL TÕSISEID PROBLEEME OLI, sest pidin peas mõrvaplaane hauduma, siis valmistas mulle tõsiseid raskusi ka narratiivi jälgimine, sest sarnaselt adi aastate tagusele HÕFFi kogemusele ei suutnud ma peaaegu ühtegi tegelast teistest eristada ja mingeid "SEE tegelane" twist'e oli üksjagu. Sellegipoolest oli filmis vist üks kinoajaloo eepilisemaid avastseene - põhimõtteliselt nagu verisem versioon "Birdmanist". Lisaks valmistas mulle suurt rõõmu tõsiasi, et ühtlase verest nõretava märuli keskosas otsustas film äkitselt kurssi muuta ja mõneks ajaks hoopis armsaks romantiliseks draamaks muutuda - mingi Korea filmide eripära? Ei näe seda "Transformerites" juhtumas, samas ei näe ma ennast ka "Transformereid" vaatamas, nii et ilmselt ei saa ma seda kunagi teada.
Ootan endiselt losti eepilist postitust, et ma lõpuks filmi sisust midagi aru saaks.
7/10