Postitas Ralf » 21. September 2017, 01:30
Üllatav, et Matthew Vaughn suutis selgelt mahukast ja konarlikust stsenast ühtaegu visuaalselt lennuka ning kenasti koos püsiva filmi kokku panna. Siiski, pikkust on sel tublisti üle kahe tunni, mida oli selgelt natuke palju... kui lugu hakkas lõpule lähenema, hakkas ka venimine pihta ja üks labasevõitu näpu vagiinasse libistamise stseen oleks võinud kiiremalt lahendatud olla... Aga üldiselt nautisin ja igav ei hakanud. Suuresti tänu sellele, et filmi tempokamad stseenid on tõesti mängulised ja ambitsioonikad ning veidrad ideed nagu kurjam Poppy suured robotkoerad suutsid lõbustada. Robotkoerade nimed pandud muide ühe muusiku laulu järgi ja see muusik mängib ka filmis iseennast... Olles selle muusiku fänn, oli rõõmustav teda näha niimoodi süütult lolli mängimas ja show'ga muretult kaasa minemas. Meeldivalt kreisi eneseteadlik meelelahutus. Kindlasti mitte probleemideta film - Poppy plaan ei suutnud veenda, Statesmanid mõjusid veidi igavalt jm -, aga vähemalt ei kardetud üle võlli keerata seda spektaaklit. Ja kuna spioonikomöödia on üks kulunud žanr, on hea meel, et tegemist tõesti oli spektaakliga, mitte leige jobistamisega (kasutades Trashi kurikuulsat väljendit). Ootasin kogu filmi vältel, et saabuks midagi nii erutavat nagu esimese osa kiriku-stseen, aga seda ei tulnudki, kuigi samas katkematus kineetilises stiilis märulit esineb paaril korral. Paistis, et Vaughn veidi kartis seekord jõhkrat vägivalda kujutada, sest mainitud taplusele kirikus heideti ette, et see oli päris julm süütute inimeste massimõrv.
P.S. Soundtrack ruulis! Prince'i "Let's Go Crazy" avastseenis eriti.
P.P.S. Lõputiitrites tänati Samuel L. Jacksonit. Eeldan, et ta päriselt viitsis umbes pool minti kestva flashbacki jaoks võtteplatsile tulla. Cool!