ruut kirjutas:5miinust - deliirium
https://www.youtube.com/watch?v=ddfb8i3XvjM
Kohaliku rõveräpi ülim tase, teist aastat järjest on neid poisse lihtsalt lust kuulata
Väga muhedad tüübid tõesti. Bängib ka minu kõlarites juba pikemat aega.
Moderaator: Meeskond
ruut kirjutas:5miinust - deliirium
https://www.youtube.com/watch?v=ddfb8i3XvjM
Kohaliku rõveräpi ülim tase, teist aastat järjest on neid poisse lihtsalt lust kuulata
Ralf kirjutas:
Ralf kirjutas:
Mkay, ma pole just maailma suurim Lana del Rey fänn, aga ta on eksootiline self-made artist, kellel õnnestunud oma lahe nišš leida. Ühtlasi on tal kütkestav sensuaalne hääl, mis mind tõmbab. Võin põgusalt mõnda tema laulu kuulda möödaminnes ja tunnen kohe ära, et see on Lana del Rey. Vähestel artistidel õnnestub nii ruttu ja kindlalt mu teadvusesse pääseda.
Laulukirjutajana on ta parimal juhul keskpärane ja ilmselgelt mitte kõige mitmekülgsema sisemaailmaga. Tihti olen ta plaate kuulates tundnud, et minuni jõuavad liiga palju kosmeetikat omava, isalt regulaarselt peksa saava ning öösiti akna peal salaja suitsu tõmbava teismelise plika mõtted. "Tripping off from the walls into the docks and shit" ; "Sometimes it feels like I've got a war in my mind / I want to get off but I keep riding the ride" ja sellised read mõjuvad pealekauba lihtsalt tobedalt. Aga LDR teeb need kuidagi enda omaks, koduseks, ja ta muusika on nii produtseeritud, et need heietused töötavad peaaegu mingil vägeval spirituaalsel tasandil.
Harjunud ma juba olen, et ta laulab siirupisel toonil oma lemmikvärvidest, suvest ja deemonlikest suhetest, aga vaikselt olen hakanud väsima. LDR opereerib niigi üpris kitsas mullis. Ta teab isegi, et üksinda ei kanna ta järjekordset albumit ära ja võtnud "Lust for Life'il" appi mõned väheütlevad räpparid, kelle panusest on raske hoolida.
72 minutit on liiga palju. Juba "Honeymoon" tundus kole pikk. "Born to Die" ja "Ultraviolence" (tema kõige psühhom album) olid tervelt 20 minutit lühemad. Niisuguse artisti plaadid võiksid jääda sinna 45 minuti piiridesse - vähe ma usun, et sel naisel jääks nii midagi olulist ütlemata, minu arust ta üritab suht igas laulus paika panna, et suvel on mõnna raadiot kuulata ja poisid on rumal, sageli isegi ohtlik ahvatlus. Ta laulud kipuvad suht ühekülgsed olema vormilt ja sisult.
"Honeymoonist" on "Lust for Life" nõks huvitavam ja vokaalselt võib-olla ta tugevaim album. Aga mu erutus ta stiili suhtes on kadunud. Võite Taylor Swifti üle naerda, aga tema on hea näide, kui palju võib üks popartist vähem kui 10 aastaga areneda. Lana Del Rey's kui muusikus pole ma erilist kasvamist täheldanud. Lihtsalt minapilt on tal tervemaks muutunud ning muusika enam mitte sama heitlik ja süngetooniline.
"God Bless America - And All The Beautiful Women In It" on muidugi võimas hümn, mis mõjub relevantselt (sama lugu sellele järgneva "When The World Was At War We Kept Dancing"-uga), aga nagu mainitud, ta pole piisavalt hea laulukirjutaja, et tõsisemat kõneainet pakkuda. Aga del Rey fänn (ega Trumpi vihkaja) pettuma ei pea uues albumis.
JazZ- kirjutas:muusikute Avengers
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 44 külalist