Spidey astub suure hurraaga Marvel Cinematic Universe'i. Lisaks suur hulk täitsa toimivaid nalju, harjumatult seksapiilne tädi May ning Michael Keaton üllatavalt hirmsa kurikaelana, kes kriiskab, lendab ja on äratuntav ennekõike roheliselt helkivate silmade poolest.
Meeldis! Üllataval kombel on
action siin pigem väikesel skaalal (näiteks Spidey ei lenda mitte kõrghoonete vahel, vaid äärelinna majade ja peab vahepeal parki sattudes lihtsalt jooksma), aga tagantjärele mõeldes töötas see ilmselt filmi kasuks.
Päris nii lennukat mürglit nagu Sam Raimil ei õnnestu Jon Wattsil konstrueerida, aga kompensatsiooniks on Tony Starki loodud imevidinaid täis kostüüm. Mille kaudu jõuab film toreda
pointini, et Spider-Manist ei tee kangelase mitte kostüüm, vaid noor mürsik selle sees. Sest ma vahepeal mõtlesin, et ta on liiga Iron Maniks tehtud, aga hiljem, kui ta peab vana kostüümi juurde naasma põgusalt, sain aru, et tegelikult film teab, et need Starki lelud ei olegi Spidey essents.
Tom Holland on Peter Parkeri rollis perfik. Eks Tobey oli natuke
creepy (kui see on õige sõna) ja Garfield liiga
cool, Holland on oluliselt noorem ja tal jagub kamaluga poisilikkust, mida Parker kangesti vajab. Vinge etteaste, noh. Kui on vaja dramaatilisust, suudab pisaraid poetada, kui vaja naljakas olla, paneb kogu energiaga.
Keatoniga võib rahule jääda, Vulture oli meeldejäävalt hirmus ja laheda disainiga (meenus SPLINTER CELL), ainult filmis tema motiivid tulid liiga kuivalt esile, s.t. ma oleks tema lahingut rohkem mõistnud, kui sügavamalt ta tausta teadnuks. Minu jaoks oli ta kokkuvõttes lihtsalt kiilaspäisusele kalduv
bad guy, kellele rikkurid on liiga palju käru keeranud. Filmi kolmest suurt
action set piece'ist on efektseim tegelikult lifti-stseen, kus Vulture ise mingit rolli ei mängigi.
Natuke ebaühtlaselt mõjus paraku film, seda põhjusel, et liialt kohmakat laveerimist oli Peteri isiklike hädade ja Vulture'i vahel.
Pole päris kindel veel, kuhu "Homecoming" paigutub mu jaoks kõikide Spidey filmide edetabelis, aga eks ta vist rohkem väärt oli kui need Garfieldi omad. Mäletate "The Amazing Spider-Manist" stseeni, kus Peter ootab kanalisatsioonis Lizardi väljailmumist ning mängib nutika peal mängu? "Homecoming" on suuresti sedalaadi huumorile üles ehitatud ja valdavalt see töötab. Mõnusalt rõõmsameelse meeleoluga film, naersin ikka päris häälekalt vahepeal.
Rassiliselt VÄGAAAAA mitmekesine cast võõristas mind. Vahepeal tundus, et Peter ja Tony ja Vulture on ainsad valged tegelased filmis.
Tõtt-öelda vist olidki.