Pean selle viimase spoileri sisse peidetud kriitikale mingi määrani vastu astuma. Neljandas hooajas on üks väga selgelt eristuv kõrghetk ja selleks on teine episood. Seda seisukohta on siin ka varem väljendatud, nii et suurt üllatust selles avalduses vast ei ole. Pigem pole ma nõus hoobiga nagu seisaks see epsiood tervikuna Toby Jonesi õlgadel. Too rollisooritus on küll suurepärane aga see antud osa puhul pole sugugi ainus voorus.
Too episood on läbinisti lahedalt lavastatud ja mõnusalt
trippy ning reipa tempoga. Kusjuures, paremini kui kogu ülejäänud hooajas, suudetakse tolle osa puhul episoodilise loo pöörete vahele mahutada peategelaste vahelise suhetesasipuntra lahtiharutamisega kaasnev draama. Kõik, mis selles sarjast on hea ja mida mina vaatajana otsin, on tolles osas esindatud. Suurepäraselt illustreerib seda Nerwriteri analüüs, milles ta võtab vaid ühe
stseeni juppideks lahti.
Muus osas olen nõus kriitikale alla kirjutama. Neljas hooaeg tervikuna oli päris valus pettumus. Garli on seda juba öelnud aga kuna mina ise tolle "Skyfalli"
vibe'i paralleeli tõmbasin pean kajana kordama, et viimane episoodi juurte juurde tagasipöördumine kukkus välja "Spectre" sarnasena eneseparoodiana. Kõik need viited olnule olid nii pagana suured ja toretsevad justkui suudaks hästi konstrueeritud narratiiv üksnes nende toel püsti seista. Lisaks tehti neid need selgelt loogika arvelt. Nii et jah, sama emotsioon, mis "Spectre" puhul.