Alustuseks võiks vist öelda, et vestern on minu silmis filmižanr, mis oleks võinud välja surra umbes sama kiirelt nagu selle tegelastele tüüpiliselt kombeks on. Kaua sa ikka väntad mingeid "mehed kappavad hobustega ringi, tinutavad ja annavad korralikult tina" linalugusid - erilist liikumisvabadust kellelegi peale ratsude see ju lõppude lõpuks ei anna. Niisiis ühtisid mu ootused "Magnificent Seveni" uusversiooni suhtes selle härjapõlvlase pikkusega, kellel filmi alguspoolel Chris Pratiga kerge vastasseis tekkis - eriti kõrgeks neid just lugeda ei saanud. Lisaks olin just eelnevalt ära vaadanud Kurosawa "Seitse samuraid" - kui ei piisa sellest, et see linateos on terve filmimaailma meelest üks hiilgavamaid tükke, mis iial ilmavalgust näinud on, siis peaks kõiki selle briljantsuses veenma tõsiasi, et pärast päev läbi kestnud rasket mõttetööd
ei suutnud isegi eerik selle kohta midagi negatiivset välja mõelda. Eelnev lause võis teie hobused siiski valele teele juhatada - mõte polnud sugugi selles, et oleksin peljanud, et Antoine Fuqua "Seitsmelt samurailt" teatepulga üle võtmisega piinlikult koperdada kavatseb. Pigem seisnes mu hirm hoopis selles, et ta võib sellega liigagi hästi toime tulla, sest erinevalt ülejäänud maailmast (ja eerikust) ei tundunud Kurosawa filmist vigade leidmine mulle üldsegi mitte kaelamurdva ülesandena (asi võib olla selles, et vähemalt kahe internetis tehtud testi põhjal on mu IQ üle 170). Alustada võib näiteks tõsiasjast, et kolme jaapanlasest mõõgamehe tegelasel ei suutnud ma filmi lõpuni vahet teha. Niisiis olin suhteliselt üllatunud, kui mu vesterinde vaatamise tüüpilise mõtterutiini ("pole võimalik, et kell selle kolme tunni jooksul ainult kaks minutit edasi on liikunud - kas see vants juba kaks tulistamist tagasi surma ei saanud või - huvitav, mis see kell nüüd olla võiks - hmm, kas peaks poodi minema, piim aegub vist kolme päeva pärast - oeh, ikka tulistavad") vahetas "Magnificent Seveni" ajal välja hoopis Faraday anekdoodi
punchline: "
So far so good". Ainsaks põhjuseks ei saa isegi lugeda fakti, et sain selles filmis hakkama ka samast rassist karakterite eristamisega, aga sellegipoolest oli positiivne, et vähemalt selle "paneme täpselt sama soengu ja riietusega asiaadid mustvalges filmis kokku ja vaatame, mis saab" suhtumise osas poldud Kurosawa malli järgitud.
Sain ühtlasi aru, et "Buffy" 3. hooaja finaalis on "Seitsmest samuraist" ja selle uusversioonidest ka vist üksjagu snitti võetud (tavaliste külaelanike relvaga varustamine ja koos põhibandega lahingurindele saatmine), nii et omajagu elevusest, mis mul "Magnificent Seveni" lõpuvõitluse ajal tekkis võib vast otseselt selle seose arvele panna. Lisaks on Peter Sarsgaard
villain'ite mängimiseks alati ideaalne valik - tal on korraga kurjad ja kurvad silmad, umbes nagu poleks tema meisterdamisega tegelevas laboris suudetud silmade retsepti käekirjast neljandat tähte välja lugeda ja otsustatud talle siis igaks juhuks mõlemad anda. Igal juhul suudab ta seeläbi mõjuda nagu kõhetustekitav kutsikas - mitte just lihtne missioon (olgugi, et Google'i pildiotsing mu väite ilmselt üsna kiiresti ümber suudab lükata).
Levinud kriitika, et film intellektuaalsel tasandil midagi pakkuda ei suuda, pole ka päris õigustatud - mina sain näiteks teada, et Clint Eastwood ja Denzel Washington on (täiesti) erinevad inimesed.
Kuigi teema pealkirjas oleva filmini ma selle postituse raames peaaegu ei jõudnuki, ei tasu teil siiski väga kurb olla, sest alati on võimalus, et sellest näiteks "Swiss Army Mani" arutelus kunagi lähemalt kuulete. Kokkuvõttes siiski lõbus ja hoogne sõit - soovitan kõigile, kes tahavad näha tõendeid selle kohta, et Jennifer Lawrence'it on salaja kloonitud.
8/10