Ronet kirjutas:Alguses otsisin pidevalt koomiksiga sarnaseid jooni, mistõttu oli sarja süvenemine veidi raskendatud, AGA pärast Eugenega jutuajamist olin juba rohkem investeeritud.
Olen nüüdseks kolm episoodi ära vaadanud... Ja ma ei tea kas teemasse süüvimine toppas ikkagi selle taga, et otsisid liigselt paralleele. Minu meelest olid esimesed kaks osa kuidagi väga hüplikud ka siis kui ei otsi sarnaseid jooni algmaterjaliga. Preacher oli esimene tõsine koomiksilugu, mille aastate eest läbi lugesin. Seetõttu on mälestused detailide osas üsna tuhmiks jäänud ning mina üritasin pigem lool ennast kanda lasta. Aga alguses ei tulnud see kohe kuidagi välja.
Sarja vaadates tundus, et nad hakkasid lihtsalt liiga suurelt peale. Liigselt karaktereid, kes hajutavad tähelepanu, on koondunud ümber peategelase, kes on toimuvast isegi suuremas segaduses kui vaataja. Võiks ju ka öelda, et see et Jesset otse kui kantakse kaasa või ta upub muude teemade vahele kuidagi ära on lihtsalt kunstiline võte, et vaataja peategelase samastuda saaks... aga kuidagi frustreeriv oli vaadata ikkagi.
Kolmas episood seevastu tundus juba kuidagi ühtsem. Vb söön juba õhtul enda sõnu, aga momendil tundub nagu Preacher oleks mingi hoo sisse saanud.