5.06 THE PRINCES + need teised asjad TALLINNA LAULUVÄLJAKULThe Princesi muusikaga puutusin esmakordselt kokku juba 4 kuud tagasi, sellel ajal jättis see mind aga täiesti külmaks. Enne kui privas vihakirju saatma hakkate, tuleks mul eelnevalt enda õigustuseks siiski öelda, et tollal polnud mul aimugi kuivõrd
hot ansambli basskitarrist on. Kui nüüd Valdur Viiklepa käsivärtest tunduvalt ebaolulisemate aspektideni laskuda, siis tegelikult on isegi tema (ja ülejäänud mõttetute bändikaaslaste) viljeletav muusika suhteliselt hea - selline huvitav segu Genesisest, Dream Theaterist, King Crimsonist, Muddy Watersist, Led Zeppelinist ja Ludwing van Beethovenist.
Kuigi Lauluväljakule jõudsin ma täpselt õigel ajal, siis vähemalt kaht The Princesi lugu pidin väravate tagant kuulama. Täpselt nagu "Screami" seriaalis, pole siingi süüdlast just kuigi raske ära arvata - selleks oli Soprano. (Võimalik, et mõni amatöör teist mõtleb nüüd, et mida teiste foorumlaste
trash-talk'imine sellele postitusele juurde annab, aga ilmselt ei teadvusta seesugused endale absoluutselt, et järgmiste aasta foorumlaste valimisteni on jäänud ainult 7 kuud). Kuigi ideeliselt oleks The Princesil aega olnud esitada terve oma repertuaar, siis mingil närusel "helimeestel on nüüd vaja pool tundi juhtmeid ümber sättida" ettekäändel nad seda siiski ei teinud. Seetõttu jäi kavast välja näiteks
see imekaunis lugu (natuke kõhklesin selle linkimisega, sest selles videos ühe teatud bändiliikme hea välimus küll eriti hästi esile ei tule, aga
wadeva, teil on minu sõna ja see on kõik, mis lugema peaks (peale nende tohmanite, kes arvavad, et Trump
"räägib nii nagu on", mitte pole lihtsalt kohutavalt rumal))*. Kahjuks peale kolme (veidralt rõõmsameelse) tüdruku keegi The Princesile eriti kaasa ei elanud. Loodan, et nende ülejäänud kontsertidel on publiku seas pisut rohkem
purjus toetavaid inimesi.
* Jee, topeltsulud!Electric Pyramidi kohta oskan infot jagada internetiga võrdväärses koguses: tean, et see oli Queeni soojendusesineja. Nende muusikat kuidagi eemaletõukavaks ei pea, aga samas mäletan nende ettekannet umbes sama palju kui ansambli naiskitarristil pluusi all riideid oli (ÜLDSE MITTE!).
Nüüd siis ürituse kõige põnevama osa juurde: minu jalgade! Nimelt võin pärast seda kontserti julgelt öelda, et erinevalt Bruce Springsteenist ei ole ma kohe kindlasti sündinud jooksma (USAs ka mitte, nii et kahjuks pole mul temaga suurt midagi ühist) või tegelikult üldse sooritama tegevusi, mis maapinna suhtes vertikaalses asendis viibimist nõuaks. Selleks ajaks, kui
Queen lõpuks koos selle geiga, keda Rassu isa vihkab, lavale tuli, pidin püsti püsimiseks mõttes Jeff Probsti tsitaate läbi käima (
"Dig deep!",
"Mind over matter!" jne). Olukorda ei muutnud oluliselt paremaks ka see, et pakkisin kontserdile kaasa raamatu, ristsõnad ja varupusa (veepudel võeti mul ettenägelikult õnneks väravate juures ära) ja nii üllatav kui see ka poleks, on seljakotiga tungleva fännikarja sees suhteliselt ebamugav olla. Nimelt paistavad inimesed arvavat, et need paar sentimeetrit, mis nad minu seljakoti vastu nühkides võidavad, aitavad nad lavale tunduvalt lähemale. Samas võin ainult ennast süüdistada, et Soprano
peer pressure'ile allusin ja fännitsooni lähedusse trügisin - oleksin ju võinud koos teiste vanuritega rahulikult kaugemal muruplatsil istuda (kuigi tegelikult oli mu kõrval üks vanapaar, kes minuga võrreldes pooltki nii piinatud välja ei näinud). Kui nüüd välja jätta see, kui vaevatud mu jalad olid, ei saa märkimata jätta ka seda, et mu selg kohutavalt valutas. Kui veel kunagi mõnele samalaadsele üritusele minema peaksin (mida tõenäoliselt ei juhtu), siis ilma kosmodiskita ma seda igatahes teha ei kavatse. Positiivsest küljest ei kukkunud vähemalt mu prillid kordagi eest ära.
Kui Queeni ja Adam Lamberti Eestisse tulek sügisel välja kuulutati, ei suutnud ma oma ülejäänud 120 Facebooki sõbra vaimustust kuidagi jagada. Kuigi "Show Must Go On", "Don't Stop Me Now" ja "Another One Bites the Dust" olid umbes 10 aastat tagasi esindatud praktiliselt kõikidel mu isekõrvetatud plaatidel, siis üldiselt ma Queeni loominguga ennast seni eriti kurssi viia polnud viitsinud. Mis aga Adam Lambertisse puutub, siis #TeamKrisAllen. Samas tundus kontsert aga jällegi hea ettekääne, et ennast lõpuks kokku võtta ning maailma (ja Soprano) ühe enimkiidetud ansambli diskograafiaga natuke lähemalt tutvust sobitada. Iseenesest ma midagi ei kahetse, sest eesotsas Sheer Heart Attackiga avastasin selle protsessi käigus enda jaoks mitu üsna toredat albumit. Lisaks oleks ilma kontserdipileti ostmiseta mul söögiraha alles jäänud, mistõttu oleksin ehk isegi olnud sunnitud lõpuks
tuusla väljakutsele vastama. Kuigi Queeni
best of (millest põhiliselt koosnes ka
setlist) minus enne sõud mitte mingeid emotsioone tekitada ei suutnud, jäin lootma, et kontserdil annavad need massiliselt äraleierdatud lood võimsama elamuse kui koduseinte vahel kuulates. Õnneks oli mu eelaimus õige - kuitahes tüdinenud ma ka muidu "We Are the Championist" ei oleks, siis koos suure rahvamassiga "NO TIME FOR LOSERS" karjuda samal ajal, kui taevast mingeid kollaseid lipikuid sajab, on suhteliselt meeldiv - julgen soovitada.
Kuigi Adam Lambert #PoleEndiseltKrisAllen, jättis ta mulle nüüd juba pisut parema mulje - tundub selline toredalt joviaalne. Mercury asemel meenutas ta mulle tegelikult rohkem Brandon Flowersit ja tekitas seega kerge igatsuse The Killersit uuesti
live'is näha. Negatiivsemast küljest mõjus tema kerge ottleplandilikkus (see
"venitan kõrgeid vokaale pikalt igal võimalusel, sest MA SAAN") mulle pisut tüütult (sry, CM-Girl). Kõige positiivsem kuju kontserdilt (pärast The Princesi basskitarristi) oli minu jaoks Brian May, kes tundub lihtsalt väga siiras ja supernumpa inimene olevat. Tahaks kohutavalt ta Louis XIV parukale pai teha.
Soprano pikaaegse Queeni fännklubi liikmena oskas kontserdi lõppedes lugude kohta üsna huvitavaid märkusi teha, nii et jään lootma selle peale, et ta neist mõne ka siia kirja paneb, sest ilmselt vääriks see kontsert tegelikult siiski natukenegi sisulisemat analüüsi. Minu peas midagi, mida selle alla liigitada saaks, aga paraku ei toimunud. Siin on lühikokkuvõte:
"nonii, kuhu ma enda käed nüüd panema peaksin? õhus nagu ruumi ei ole, aga mu kõrval, ees ja taga ka mitte - jajah, vehi veel kõvemini enda peaga, loll inimene mu ees, veel ei saanud mu ninale pihta - traaa, mu jalad valutavad - oh, ma tean seda lugu - "I WANT IT ALL!" - eriti tahaks, et see idioot oma peaga vehkimise lõpetaks - see lugu on ka somewhat tuttav - ohh, ongi läbi või? jee, ainult 6 km kõndimist ja ma ei pea enam mitte kunagi liikuma!"Veel tähelepanekuid:- Forzat ja CM-Girli leida on raskem kui Elmot, Nemot ja Rodriguezt kokku.
- See on nii tore, kui artist küsib: "How are you feeling?" ja rahvas vastab: "AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA".
See postitus meenutab natuke seda korda, kui 6-aastaselt paar aastat vanema täditütre sünnipäeval käisin ja kõik teised Spice Girlsi saatel tantsisid samal ajal kui ma üksinda teises toas Mouse Trapi mängisin, sest mu pea valutas kohutavalt kõvasti (põhimõtteliselt terve mu elu kokkuvõte). Kui vanaisa hiljem küsis, kuidas pidu läks, vastasin: "peavaluselt", mille peale seda pealtkuulnud tädi natuke pahaselt ütles: "Räägi ikka headest asjadest ka, mitte ainult oma peavalust". See oli aga pisut keeruline, sest ükski asi ei tundu kuigi hea, kui nende toimumishetkel füüsiliselt mitte just kõige parem enesetunne on. Ehk objektiivselt oli kontsert vist päris tore, aga
I'm too old for this shit.
TL;DR: Mu jalad on rohkem surnud kui kõik "Game of Thronesi" tegelased kokku.