Katkenud ahela lõpp

[Rasmus]

Katkenud ahela lõpp
The Broken Circle Breakdown (2012)

Elise ja Didier on äärmiselt erinevad inimesed, kuid sellele vaatamata armuvad nad juba esimesel kohtumisel. Mees on tugev romantik ja kindel ateist, naine aga eluline realist ja mõneti religioosne. Mees on bluegrass-muusik, naine tätoveerija. Nende armastus on puhas ja kindel, mis saab jõudu juurde, kui sünnib tütar Maybelle. Aastaid hiljem jääb Maybelle raskelt haigeks ning vanemates tekkivad pinged panevad paari näiliselt kindla suhte tugevalt proovile.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

"The Broken Circle Breakdown" (2012) on Belgia ja Hollandi koostöös valminud film, mis põhineb samanimelisel muusikalisel etendusel, mille autoriteks on Mieke Dobbels ja Johan Heldenbergh. Flaami- ja inglisekeelse (melo)draama lavastajaks on Felix Van Groeningen, mis esindab Belgiat ka 2014 aasta Oskarite jagamisel. See liigagi tõeline film, mis neelab kõik heli ja jätab vaatajasse ainult vaikuse, on kõige paremini võetud kokku kui filmide "Blue Valentine" ja "O Brother, Where Art Thou?" seguna.

Elise ja Didier on äärmiselt erinevad inimesed, kuid armuvad kohe esimest kohtumisest. Mees on tugev romantik ja kindel ateist, naine on eluline realist ja mõneti religioosne. Mees on bluegrass muusik, naine on tätoveerija. Nende armastus on puhas ja kindel, mis saab jõudu juurde nende omavahelise tütre Maybelle näol. Aastaid hiljem jääb Maybelle raskelt haigeks, mis tekitab vanemates pingeid ning paari näiliselt kindel suhe pannakse tugevalt proovile.

Groeningen toob vaatajani tõeliselt võimsa ja holistilise loo, mis on oivaline segu tragöödiast ja romantilisest õnnest. Film on realistlikult valus, ilus ja toores, pakkudes seda elule omast julma ootamatust, mis on ekraanile toodud väga kiiduväärt tundlikusega. Filmil puudub lineaarne ajaline järjestus, olles kord õnnelik kohtumine kahe inimese vahel ja siis jällegi kurb ja ootamatu haigus lapsel, kellest enne ei olnud veel aimugi. Lavastaja tunneb räägitavat lugu hästi ning väga vabalt ja julgelt näitab killukesi erinevates sündmustest, mis väga vaikselt ja sujuvalt liiguvad kokku üheks väga võimsaks ja tõeliseks meeldejäävaks looks. Carl Joosi ja Felix Van Groeningeni kirjutatud käsikiri kisub pisaraid ning toob naeratust ning jätab endast jälje igasse lapsevanemasse ja abikaasasse.

Olles muusikali piirimail, mängib olulist rolli filmis olevad bluegrassi muusikalised etteasted. Muidu flaamikeelsel filmil on kõik laulud inglisekeelsed, mille sõnade tähendus ja emotsioon dikteerib Didieri ja Elisa tundeid ja nende vahelist harmooniat. Muusika on täis emotsiooni ning räägib suures osas spirituaalsetest raskustest, mitte allaandmisest ning sellest ja järgmisest (peale surma) maailmast. Filmi narratiiv hoiab ennast väga hästi muusikast eraldi, suutes sellega kokku sulada, tekitades egalitaarse tasakaalu kahe väga tugeva filmiosa vahel. Filmi viimane kolmandik muutub veelgi süngemaks (jah, see on võimalik), olles natukene rohkem venivam ja raskem, kuid on suurepäraseks kontrastiks eelnenud kahele osale. Teose väga suured plussid on väga usutav armastus ja näidatud emotsioon ning karakterite vahelised diskussioonid. Kõik on mõnus ning kordagi ei ole tunne, et tegemist oleks lavastatud teosega. Karakterite vastandamine on väga tasakaalukas (ateist ja usklik), pakkudes palju mõtteainet mõlemast vaatenurgast. Johan Heldenbergh ja Veerle Baetens on mõlemad veatud, kuid eriliselt meeldejääv on Baetens. Ilus ja seksikas naine, oivaline lauluhääl ja super näitleja. Kokkuvõtteks saan öelda, et tegemist on ühe parima filmiga aastal 2013, mis on mängib rohkem emotsioonile kui kontekstile. Räägitud lugu lööb otse hinge ning niisked silmad on täiesti normaalne. Tuleb valmis olla paariks VÄGA VÕIMSAKS stseeniks.
Filmile hindeks annan suurepärased üheksa punkti. 9/10.

[Rasmus]

Eeldan, et suudaksin sellest filmist kümne aasta pärast pisut paremini aru saada - lugu jäi minu praeguse elukogemuse juures lihtsalt kaugeks.

Mäletan, et kui filmiarvustus sellest filmist umbes 2,5 aasta eest ülivõrretes rääkis, olin suhteliselt veendunud, et vaatan selle kiiremas korras ära (see on Eesti kinolinalt vist päris mitme ringiga läbi käinud) - pole enam kindel, kas põhjuseks oli pigem kõrge IMDb hinne, muusika-aspekt või poolalasti naine postri peal -, aga tegelikkuses läks ikkagi natuke kauem aega.

See väike tüdruk on väääga andekas näitleja, selline Jacob Tremblay tase.

5/10