Postitas Jolt » 10. Mai 2016, 16:29
Ma olen selle filmi kohta juba mitu pikka postitust kirjutanud... ja siis kõik postitamata jätnud. Nüüdseks polegi nagu öelda suurt midagi, mida siin juba öeldud ei oleks. Üsna positiivse üldmulje varjus närib sees ikkagi mingi halb aimdus või tunne, mida ei oska hästi isegi sõnastada. Püüan siiski.
Üldiselt olen selle üsna üksmeelse arvamusega samal lainel. CapAm on üks parimaid Marveli filme ja võib-olla koguni kõige parem. Tegevustik hargneb lahti tempokalt, action on mõnus sümbioos greengrassilikust "oled tegelastega möllus ja näed hoope tulevas vahel vaid silmanurgast" ning millestki palju selgemast, mis lubab 11le keeratud lahmimist veidi rohkem nautida. Üle pika aja astub kangelaste vastu üks tõsiselt hästi realiseeritud pahalane, kelle motiivid mõjuvad selgelt ning kelle käitumine on metoodiline ja (valdavalt) loogiline. Sõnastan ka oma eelneva kommentaari mõtte veidi pikemalt lahti. Ma ei oodanud sellest filmist, et keegi olulistest karakteritest saaks kindlasti surma (isegi kui trailerid paistsid sellele viitavat). Pigem tahtsin, et panused tunduksid kaalukad, samas kui ohud näivad reaalsed. Nendele ootustele Cap3 vastas. Tegelasi käib läbi tohutu palju (Spidey on tõsine kompu, parim tolle karakteri kehastus kinolinal) ja Russod kasutavad Marveli filmiuniversumi eelnevates episoodides alla laotud vundamenti kõige paremal moel ära. Kui teine Marveli filmide faas oli sisuliselt leige vee kruusist kruusi ümber valamine, siis Cap 3 mõjub esimese Avengersi tasemel kulminatsioonina.
Sellega viimase komplimendi puhul ei olegi ma kindel, kas seda saab ikkagi plussiks lugeda, kui panna kaalukausile Captain America:Civil War vs Marveli teine faas. Ühelt poolt on mulle Roneti kirjeldatud efekt, kuidas eelnev lugu muutub uue filmi valguses kaalukamaks ja paremaks, väga tuttav. Tajusin täpselt sama Batman Beginsi puhul. TDK ootuses kasvas mu hinnang BBle mitme palli võrra ja ka hetkel pean ma seda väga lahedaks alguspunktiks terviklikule triloogiale. Kahjuks ei saa sama öelda Marveli teise filmide tsükli kohta, isegi kui Cap3 on nii hea ja tihe suuresti vaid selle tõttu, et kõik need varasemad filmid aitavad sellele kaasa.
Ühe ereda erandiga vaevlesid kõik Avengersile järgnenud filmid samade probleemide käes – need pidid edasi kandma seda metanarratiivi Shieldist ja Hydrast, mille kulminatsioon pakkus üksnes väga kesiseid tulemusi. Seega on kõik II faasi filmid tundunud kuidagi poolikud, sest on silmapilgutuste ja viidete asemel sisaldanud terveid poolikult välja arendatud lõike. Lisaks olid kõik need filmid surutud eriti kitsastesse raamidesse, milles kaalukateks arenguteks ei näi ruumi olevat. Võimalik on see, et mu etteheited on ajale jalgu jäänud. On üsna ilmne, et stuudiod ei mõtle enam ammu triloogia formaadis ning filmiseeriad, mis alluvad pigem telesarja formaadile, on juba reaalsuseks saanud. Terviklike ja kaalukate arengute soovimine võib selliste suurte narratiivide puhul võib seega olla naiivne.
Teine asi mis mind jäi kriipima oli see, et lõpuks pöörati kogu asi ikka mingiks vanemate peale. Mul oli kahju, et see asendas mingil hetkel tolle põhimõtetest tingitud vastasseisu, mis mulle isiklikult oli huvitavam ja oleks võinud olla pikemalt ning terviklikumalt välja arendatud. Vaadates krimpsutasin nina veel mitme koha peal, kus stsenaarium paistis tegevust dikteerima ning loogika jäi selle varju… aga möödunud nädalatega on need hetked ununenud ja arvamus pigem paranenud. Ahjaa, Chadwick Boseman oli väga boss, aga vaid küünistega varustatud Black Panther ajas siiski mäuguma muigama.