Viimane vaadatud film! (mis puudub FV andmebaasist)

[DaydreamDiamond]

We Are Still Here 6/10

[CM-Girl]

Trilogy of Terror (1975) 8/10

[CM-Girl]

Cannibal! The Musical (1993) 4/10

[eerik]

Junun

Paul Thomas Anderson x Jonny Greenwood x mingi iisraeli muusik x India x kamp kohalikke muusikuid

Aasta alguses toimunud albumi lindistamise videopäevik. Kaamera on selles vaid pelgalt tunnistaja rollis. Kedagi ei panda olukorda, kuhu ta muidu poleks sattunud. Kelleltki ei küsita rumalaid küsimusi, millele ta muidu ei vastaks. Juttu on üldse minimaalselt ja lõpuks taandub kõik sellele, kas sulle meeldivad need india rütmid ja inimesed või ei.

Minu arvates on see imeline.

Album ise ilmub alles novembri keskpaigas.

[CM-Girl]

Hercules in the Haunted World (1961)

Üllatav, et Christopher Lee sellises filmis mängis. Mida ikka sellise sisuga filmist tahta. Vähemalt oli lõbus vaatamine.

[Rasmus]

Hercules in the Haunted World (1961)

Üllatav, et Christopher Lee sellises filmis mängis. Mida ikka sellise sisuga filmist tahta. Vähemalt oli lõbus vaatamine.

Kas see on päriselt ka õudukas või lihtsalt Christopher Lee ja Mario Bava osaluse tõttu horror'i alla liigitatud?
Natuke raske ette kujutada, kuidas Herakles õudusžanri raamide vahele mahub.

[CM-Girl]

Hercules in the Haunted World (1961)

Üllatav, et Christopher Lee sellises filmis mängis. Mida ikka sellise sisuga filmist tahta. Vähemalt oli lõbus vaatamine.

Kas see on päriselt ka õudukas või lihtsalt Christopher Lee ja Mario Bava osaluse tõttu horror'i alla liigitatud?
Natuke raske ette kujutada, kuidas Herakles õudusžanri raamide vahele mahub.

Võimalik tõesti, et horrori alla liigitatud Lee ja Bava tõttu. Zombisid oli seal ja noh mõned üksikud sellised verisemad stseenid. Minu jaoks rohkem selline comedy.

[rauls]

Louder Than Bombs - 9/10.

Täiesti minu teetass. Jättis väga elusa mulje ja kõnetas mind. Oma looga käsitleb film kenasti ja realistlikult perekonna olulisust ja pereväärtusi. Elu ei ole ainult karuselliga sõitmine. Vaatamata tragöödia käsitlemisele ei minda liiga melanhoolseks. Väga hästi monteeritud. Visuaalselt on palju häid momente. Eriti meeldis, kuidas autoõnnetust kujutati. Näitlejatööd on head (Isabelle Huppert, Jesse Eisenberg jt).

[JazZ-]

"Last Cab to Darwin" (2015)

"Last Cab to Darwin" tekitas minus mõnevarra vastakaid tundeid. Ühest küljest oli filmis üsna muhe huumor ning lisaks sellele ka suurepärane soundtrack. Teisest küljest kaldus linateos aeg-ajalt aga liialt melodramaatiliseks ning tegelased mõjusid kohati ebausutavalt ja nagu see juba piisav kuritegu poleks, käskisid osad neist vahepeal ka raadio välja lülitada ning seeläbi mõneks ajaks ühe filmi suurimatest võludest kaotada. Samas on muidugi ka täiesti võimalik, et mu süüdistused tegelaste ebaveenvuse kohta on alusetud ja et austraallased ongi päriselt sellised. Kuna ma pole aga juba ammu ühtegi "Home and Away" osa nägema juhtunud, ei oska selles osas rohkem sõna võtta. "Last Cab to Darwini" peategelane Rex mahtus küll kenasti tõreda vanamehe kingadesse, kellesugustest jutustavad filmid võiksin vist liigitada isegi üheks klastriks selle teema alla, aga kahjuks tapsid emotsionaalselt ülepingutatud stseenid (koos kanüülide ja pideva vere köhimisega) pisut üldist meeleolu. Oleksin filmi tunduvalt rohkem nautinud, kui see oleks koosnenud ainult Rexi sõidust rahuliku muusika taustal läbi Austraalia kassilaibapuid sisaldava looduse.

- "Your dog's name is Dog?"
- "Rex was taken."


Vale reklaami musternäidis, sest kõik tüütud kõrvaltegelased ja ebameeldivad kanüülid on ära peidetud.

6.5/10


"Louder Than Bombs" (2015)

Nüüd võib vähemalt kindel olla, et kuuldused Joachim Trieri Lars von Trieri sugulaseks olemisest on tugevasti liialdatud, sest kui viimase looming mulle absoluutselt peale ei lähe, jagan raulsi vaimustust "Louder Than Bombsi" suhtes täielikult.
Kui on filme, mis on paberil head, aga minus isiklikult mitte mingeid emotsioone ei tekita ning filme, mis lähevad korda, kuid millel suuremat kunstilist väärtust ei ole, siis "Louder Than Bombs" on küll nii objektiivselt kui ka subjektiivselt suurepärane. Vaatama läksin seda osalt Jesse Eisenbergi osaluse, osalt Pink Floydi laulu pealkirjaga sarnaneva nime pärast, kuid õnneks oli filmil ka arvukalt teisi häid omadusi. Selleks arvuks võiks olla ligikaudu 4, mis peaks kokku võtma teised filmi keskmes olnud tegelased ning lisaks ka noorima poja Word'i dokumendi, mille ettekande ajal mõtlesin: "Millal ma viimati nii head filmi nägin?" (mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi seepärast, et ükski neist sõnadest pole kuidagi seotud algoritmikaga, mis kahjuks on viimase semestri jooksul mu alateadvuses üsna püsivaks külaliseks saanud). Olen selle üle juba ligi nädala mõtisklenud, kuid pole ikka päris selgusele jõudnud, mis täpselt mind filmi juures nii lummas - head osatäitmised ning draama ja komöödia peen tasakaal ei kõla just kuigi märkimisväärselt, aga ometi oli mul saalist välja jalutades selline õnnis tunne, mis ainult pärast väga hea filmi nägemist olla saab (või siis kui üle pika aja oma kassi näete).
Julgen soovitada! Ühtlasi vaadake ka "Buffy" ära.


Tõenäoliselt meeldis film mulle ikkagi ainult Jesse Eisenbergi soengu pärast.

9/10

[Forzelius]

Troon (Sado)

Oli okei, tutvustus reklaamis tiba valesti, lootsin mõrvamüsteeriumit, sain peredraama. Polnud ka kõige hullem. Isegi kaasahaarav kohati. Lõpp oma väga pealetükkiva pisarakiskumisega jäi häirima. Tundus, et lavastaja missioon oli kõik saalisolnud nutma panna. Siiski, raha raisku ei läinud, üks lõuna-korea film jälle nähtud, kui tihti ikka neid muidu näha saab.

[CM-Girl]

La chiesa (1989) 5/10

[Audrey]

"Rudderless" (2014)

Ka nii umbes 7/10.

Billy Crudup

[CM-Girl]

The Nest (1988)

Algselt mõtlesin hinnata neljaga, aga viimased 20 minti olid .

5/10

[Forzelius]

How the West Was Won (1962)

Väga lai film. 42 tolli jäi isegi et natuke väheks. Kujutan vaid ette, milline silmakomm asi kinos võis olla. See-eest polnud üldse võõrastav, hiljaaegu sai ju QT ponnistusega midagi sarnast vaadatud. Siin kasutati seda muidugi rohkem. Close-upe peaaegu et polnudki. Millised looduskaadrid, seevastu! Uskumatult ilus. Vesternisõpradele kohustuslik. Võimas portreering ajastust, mis ammu kadunud, romantilise vaatevinkli läbi, mis samuti enam ei eksisteeri. Igati aus ja õigesti tehtud vanakooli film. Aasta 1962 oma tehnilise uudsuse lähenemisega oli ka väga õige hetk teha veel viimane kummardus kaduvale maailmale. Cinerama on awesome.

Cinerama was so expansive that it couldn't really be configured for close-ups. The nearest it could manage was to place a key actor in the central frame and try to get in as close as possible. This proved to be very intimidating for a lot of actors as the camera (an enormous piece of apparatus under a black hood with three lenses) would be literally in their face--18 inches away, to be precise.

[CM-Girl]

Color Me Blood Red (1965) 4/10