Postitas Weirdo » 13. Juuli 2006, 20:02
Minu jaoks on see kõige parem ja erilisem film üleüldse. Kõige rohkem hinge läinud. Jah, see lapsemeelsus. Igas inimeses peaks seda säilima, kuid kahjuks unustavad paljud täiskasvanud, et ka nemad on kunagi lapsed olnud.
Film oli minu jaoks samuti mõtlemapanev. Ilmselt ka sellepärast, et mulle on lapsepõlve ja lapse-ema vaheline teema väga õrn ja oluline. Filmis oli küll palju lõbusat, kuid üldkokkuvõttes jätab see mulle nukra ja kurva mulje. Ja kui uurida veel natuke J.M.Barrie kohta ja Davies vendade kohta. Ääretult kurb, valus ja saatuslik tegelikult oli nende elu. Iseäranis Barrie elu. Tõepoolest peab tõdema, et on irooniline, kuidas selline rõõmus, lapselikke unistusi täis nagu raamat "Peter Pan" valmis läbi sellise valu ja selle mõjul. Ja muide - Peter tegelikult vihkas seda, et teda Peter Pan´iks kutsuti.
Mulle on James Matthew Barrie ääretult sümpaatne.Mul on ka väga hea meel, et Depp just selle rollis oli. See oli ka film tänu millele hakkasin Deppi vastu rohkem huvi tundma. Enne seda oli ta üks mu lemmikuid nagu näiteks Freeman, Cage jne., kelle enda eraelust ja isikust ma siiski midagi ei tea. Kuid peale "Finding Neverland" nägemist, hakkasin kohe ka Deppi kohta infot otsima.
Ja mis ta Barriena lõpus ütles Peteri ema kohta: "But in fact. She is, beacause she`s on every page of your imagination.", kehtis "päris-Barrie" kohta. Üks mu filmi lemmikkohti oli see, kui Barrie ja ta naine pärast õhtusööki kumbki oma tuppa lähevad ja kui Barrie oma toa ukse lahti teeb...