Olen juba tükk aega jõudu kogunud, et suurele hulgale selle teema postitustele "+1" kvaliteedimärk anda, mille on pisut raskeks teinud asjaolu, et neid on pea iga päevaga juurde tekkinud. Igal juhul proovin nüüd kõik korraga hingelt ära saada.
Ralf kirjutas:Üks asi, mida teemas maininud pole: kui näen kedagi nt ühistranspordis midagi lugemas, siis tahan alati teada saada, mis raamatuga tegemist, eriti loomulikult juhul, kui lugejaks nägus tüdruk.
Mind huvitab see ka alati. Teen tihtipeale isegi seda vana head "oih, midagi kukkus maha" võtet, et see annaks ettekäände piilumiseks soodsam asukoht leida.
Ralf kirjutas:Kui näen tänaval võõrast koera, siis teen talle nägusid või auh-auh ja loodan sisimas, et jään talle igaveseks meelde või tundun talle kellegi super-erilisena, keda tuleb austada.
Ma ise ütlen alati kõikidele loomadele, kellest tänaval (või kuskil mujal) mööda juhtun kõndima "Tere, <loomaliigi nimetus>!"
Kadii kirjutas:Kuulan ühistranspordis alati lähedalseisvate inimeste vestlusi pealt ja siis peas kommenteerin aktiivselt kaasa. Enamasti päris üleolevalt veel ka, kuigi ma ei pruugi ise asjast midagi teada, aga peas käivad pidevalt "pffft, mida te ajate" stiilis mõtted.
Ma ise harrastan seda pealtkuulamist ka päris tihti, aga koledaks muutub lugu siis, kui mingisse Sopranoga analoogsesse olukorda satun, kus kaks inimest arutavad mingi küsimuse vastust, MIDA MA TEAN. See paneb mu alati väga ebameeldiva valiku ette: rääkida võõraste inimestega või jätta targutamata. Resultaat sõltub tujust. Samas on see üks põhjustest, miks ennast ise inimestega avalikus kohas juttu rääkides superebamugavalt tunnen, sest mul on paranoia, et läheduses juhtub olema mõni minu jutustatavate teemade spetsialist, kes samaaegselt mõttes mu rumala jutu peale irvitab (nagu Kadii).
Kadii kirjutas:Kodus söömise kõrvale peab alati olema midagi vaadata, vahet pole, kas niisama telekast või sarja(mis on muidugi parem variant). Õnneks ei pea sarja vaatamise kõrvale midagi alati sööma..
Mulle tundub ka täieliku söögiraiskamisena, kui samal ajal midagi vaadata (või äärmisel juhul lugeda) ei saa. Iseenesest eelistan pigem ka seda, kui sarja vaatamise kõrvale midagi süüa on. Õnneks ajab tee ka enam-vähem asja ära.
Kadii kirjutas:Üks lollimaid omadusi, mis mind ennast päriselt segab, on vajadus olla rebel ehket kui mingi film on suure tähelepanu all ja meeldib paljudele, siis kuidagi alateadvuslikult see mulle ei meeldi. See ka üks põhjus, miks ma mind huvitava treileri nägemise ja filmi enda vaatamise vahel ei uuri selle kohta mitte midagi, et hoida võimalikult teiste-arvamuste-vaba-arvamus.
Kahjuks olen enda puhul tähele pannud täpselt sama asja. Kui mingi film erakordselt palju
hype'i saab, siis tekib mul tihtilugu selle suhtes automaatne vihkamistunne. Ainsaks päästerõngaks on see, kui ise filmi pre-
hype perioodil ära olen näinud ja ehk sellele ülistamisele kaasagi aidanud.
Jolt kirjutas:Hetkel on see mingi maani taandunud, kuid kunagi poleks olnud liialdus öelda, et vaatlen inimesi.
Mul on ka see (ülimalt filmiveeblaslik) harjumus. Näiteks üsna hiljuti olin loengus pärast 20 minutit järje lootusetult kaotanud ja õppejõu jutule enam seega suurt keskenduda ei suutnud. Samas olin juba varem täheldanud, et minu ees istuv noormees tavatses iga kord, kui ta millestki aru sai (?), peaga ägedalt kaasa noogutada. Niisiis võtsin selle loengu ajal nõuks hoopis analüüsida seda, kui hästi see poiss loengut mõistis ja tõmbasin vihikusse kriipsu iga korra kohta, kui ta noogutas. Kokku sain neid vist kuskil 25 ringis, aga kriipsud jagunesid loengu peale väga ebaühtlaselt. Esimesel poolel esines neid suhteliselt palju ja regulaarselt, aga tundus, et teisel poolel muutus materjal isegi tema jaoks natuke liiga keeruliseks, sest siis kogunes kriipse vaid paar tükki.
Jolt kirjutas:Ma ei jookse trolli või bussi peale, 95%-l juhtudest. Isegi kui see tähendab bussist mahajäämist. Sest kui ma peaksin jooksma ja siiski maha jääma tuleks ju kõigile teistele peatuses ootajatele teha nägu, et tegelikult tegin vaid kerge tervisejooksu ja teatraalne uste sulgumine nina ees oli varem bussijuhiga kokku lepitud hommikune performance. Ovatsioone pole vaja, aitäh.
Mul on jälle täiesti vastupidine komme: päästan oma sisemise Usain Bolti igal võimalusel valla. Ükskord tegime näiteks õega sprindi Solarise keskuse juurest Vabaduse Väljaku peatuseni, et trollist mitte maha jääda. Kohale jõudes oli küll suus veremaik, aga jõudsime! Kahjuks seisis troll pärast seda veel 5 minutit paigal. Ma pole isegi kindel, kas vihkan rohkem seda, kui jooksen ja troll/buss nina ees uksed kinni paneb või seda, kui jooksen ja sõiduk pärast seda veel tükk aega rahumeeli paigal seisab. Üks näide, mis veel meenus, oli kord, kui Soprano ja evatsikiga kinost tulime ja veidi maad eemal trolli ette sõitmas nägime, millele ma pikema mõtlemiseta reageerisin ja tulistjalu jooksu pistsin. Igal juhul jõudsin selle tulemusel ka edukalt trollile. Nagu ka Soprano ja evatsikk, kes rahulikul sammul sinna mitu minutit hiljem peale astusid.
Lisaks ei saa mu hing rahu ka siis, kui näen, et (pisut eemal paiknevas) valgusfooris on (või süttib) roheline tuli ja ma sellest võimalusest kinni ei haara. Kuidagi närune tunne on, kui fooris läheb põlema punane tuli ja ma olen teadlik, et võimaluse varem üle minna ise käest lasin. Ikkagi minut, mida ma hiljem kunagi tagasi ei saa.
Nii ma siis jälle läen jooksen. See harjumus on vist üsna ärritavaks kujunenud ka mu kaaskõndijate jaoks. Veidi võõramate inimeste kannatust ma proovile panna ei julge, aga kui natuke parema tuttavaga koos olema juhtun, siis hüüan selles "eemal on roheline tuli" situatsioonis alati "JOOKSEME!" ja pistan siis plagama nagu oleks Jason Voorhees mu kannul. Teine osapool lonkab tavaliselt ka pahaselt järele.
Jolt kirjutas:Kui ma pole kaaslasega istun ühistranspordis pingile vaid juhul, kui kaasreisijaid on kuni viis-kuus. Olen alati valmis, et juba järgmises peatuses laekub mingi suuremat sorti pensionäride segakoor, kellele tuleb niikuinii kohad vabastada. Kui võimalik seisan alati lõõtsas.
Jään ka täpselt samadel kaalutlustel ühistranspordis päris sageli seisma ja lõõts on ka minu jaoks üsna eelistatud seisukoht, kuna tõenäosus, et uues peatuses uue inimestevooluga ennast kuhugi ümber navigeerima pean, on seal väiksem.
Jolt kirjutas:Mu käimistempo ja trajektorid paistavad olevat paljude jaoks mõistmatud, sest põrkan üsna tihti inimestega tänaval kokku.
Jälle asi, millele ka enda nime alla võiksin kirjutada. Lisaks inimestele, on mul olnud päris mitu
near-death experience'i ka mõne mõne naiivse ratturi tõttu, kes on mulle seljatagant lähenedes eeldanud, et mu käimistrajektoor EI tee ilma mingi põhjuseta äkilist suunamuutust.
Jolt kirjutas:Ma redigeerin oma fv postitusi umbes selle hetkeni kuni keegi teeb teemasse uue postituse. Sest alati on vigu, mida parandada.
Taaskord,
+1. Lisaks vihkan üle kõige, kui postitusele see "viimati muutis" jälg jääb, nii et üritan alati kontrollida, et keegi teine enne, kui oma muutmisega lõpuni olen jõudnud, postitada ei jõuaks. Tihtipeale kirjutan postitused üldse enne notepadis valmis, sest mul on suur hirm, et vajutan enne nende korralikule kujule saamist "Sisesta" klahvi ja kõik näevad, kui häbiväärselt kaootilised on mu laused postituse kirjutamise esimeses faasis. Notepadi kasutan sarnase hirmu tõttu ka ametlikumaid e-maile kirjutades. Ja põhjusega. Näiteks paar päeva tagasi sain viimasel hetkel sõnasabast kinni, et mitte teele läkitada kiri signatuuriga:
Best wishes,
Dominique(Vihjeks nii palju, et minu nimi paraku Dominique ei ole, küll aga oli see mu adressaadi oma.)
Forzelius kirjutas:Ahjaa, ja kui ma oma vanematele seletan, et "Sajandi armastus" imeb, siis see, kui vastavad, et "sorri, et ma mingeid B-kategooria filme" vaatan on ka suht *sigh*. Üleüldse, kui keegi kutsub seriaale filmideks. "Vaatasin Sonyst seda Criminal Mindsi filmi" - nope.
Jep, see tõstab ka alati pisut minu vererõhku, kui keegi filmidel ja sarjadel vahet teha ei suuda. Olen emale sellel teemal küll tuhandeid loenguid pidanud, aga järgnevad dialoogikatked on endiselt kahjuks väga sagedased:
Ema: "Varsti hakkab mu film."
Mina (kurjalt, sest tean juba tegelikult, mida ta silmas peab): "Mis film?"
Ema: "Morse."
Mina: "See, et üks selle SERIAALI episood on 1,5 tundi pikk, ei tee seda veel filmiks."
Ema: "Vahet ei ole."
Mina: "ON KÜLL!!!"
Ja +100 veel Kadii eskalaatorite jutule. Saan alati kurjaks, kui inimesed arvavad, et võivad neid oma suva järgi ummistada. Lisaks eskalaatoritele, on minus pahameelt tekitanud ka inimeste trepikombed. Kui veel keskkoolis käisin, siis olin tihtilugu väga frustreeritud, kui mul hommikul 4. korrusel tund hakkama pidi (ja ma nagu alati koolimaja uksest viimasel minutil sisse olin jõudnud) ja üles joosta tahtsin, aga minu ees kõndisid tervet treppi blokeerides kõrvuti väga rahulikul sammul kaks neiut, kellele ilmselt tundi hilinemine väga palju muret ei valmistanud.