Postitas Ralf » 23. Veebruar 2016, 19:15
Mind painab ikka ja jälle tunne, et olen oma elu väga valesti elanud, aga mingeid väga lolle vigu teinud pole, vähemalt täisealisena. Kõik rumalad teod, mis meenuvad, saab välja vabandada kas sellega, et ma polnud kaine või olin lihtsalt laps. Näiteks pärast lõkke kustumist paljajalu süte sisse hüppamine oli rumal (see lihtsalt tundus külm), aga siis olingi noor. Ma ei tea. Kaldun arvama, et elus pole vigu või nii. Juhtub see, mis juhtuma peab.