Viimane kontsert, millel käisid

Uued albumid, popimad bändid ja kõik taoline muusika kohta siia foorumisse.

Moderaator: Meeskond

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 29. Juuni 2015, 13:24

Nädal tagasi nägin Kesklinna jaanipeol Metsatöllu, Amaranthet ja Artjom Savitski bändi.

Arko oli küllalt kesine, põhiliselt muidugi sellepärast, et tema repertuaar koosneb nõrgavõitu poplugudest ja publikut põhimõtteliselt polnudki. Lavalise oleku poolest on ta siiski meeldiv tüüp, kes vääriks palju rohkemat. Kahju, et Noisebleedi ajad on seljataha jäänud.

Amaranthe on suhteliselt ebatraditsiooniline kooslus Rootsist: viljelevad nad mingit imelikku pop- ja metalmuusika segu, lauljaid on kolm. Nägin neid mullu ABCS-il ka ja juba sellest korrast oli meelde jäänud, et live-energia on nende kindel trump ja kõik muu teisejärguline. Olen tähele pannud, et mida rohkem inimesi laval on, seda lõbusamalt kontsert kulgeb, ja Amaranthe puhul peab see kindlasti paika. Sobib vaatamiseks kindlalt ka neile, keda nende muusika ei koti.

Pilt

Metsatöllu olen varemgi näinud, ehkki suhteliselt vähe, arvestades et pean neid üheks Eesti tugevamaks ansambliks, eriti raskemuusika vallas. Pettumust ei valmistanud nad selgi korral, väga võimas kontsert. Setlist jätab veidi soovida, aga niikaua kui "Kivine maa" sees on, ei näe otseselt vingumiseks põhjust. Andekad muusikud, korralik hevi.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 20. Juuli 2015, 17:48

Rival Sons (uuesti) ja Robert Planti kujumuutjad Positivusel

Mõnus, legendi ikka iga päev oma silmaga ei näe. Olgugi, et hääl on nõrgem ja pole päris see kooslus ümber, siis mahedalt bluusilikud lood ning isegi mõni zeppelini lugu (milleks, oleme ausad, 95% inimesi sinna lava juurde tuli).
Sons oli ka tuus, mängisid oma parimad lood ära. Kahju, et lõpuni olla ei saa, sest need 2 olid suht back-2-back ja erinevate lavade juures.
Ainult ühe päeva kohta üsna hea noos.
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13222
Liitunud: 22. Mai 2005, 21:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 10. August 2015, 03:00

Rock Fest Barcelona 23.-25. juuli 2015

1. PÄEV

Sabaton - Kõva live-energia, kuigi lood on minu jaoks pisut ühedimensioonilised. Pole see bänd, mida kodus kuulata viitsiks, aga nt pöörase lüürikaga "Metal Crüe" jääb mulle festivali üheks ägedamaks avastuseks. Kahjuks nägin nende setist ainult viimast poolt või vähematki, kuna piletite käepaeladeks vahetamise järjekord oli silma järgi hinnates vähemalt pool kilomeetrit.

Pilt

Dream Theater - Vist festivali suurim pettumus. Muusikaliselt peaks Dream Theater metal-maailmas üks tugevamaid tegijaid olema, aga suurem asi live-bänd nad pole, veel vähem festivalibänd. Päevavalgus ja Hispaania kuumus ei läinud nende olekuga ikka absoluutselt kokku, kasuks ei tulnud ka seti lühidus. Nende adaptsioone Pink Floydi ja Deep Purple'i klassikutest kuulan siiski suurima heameelega edasi.

Status Quo - Mõtlesin talvel Quo kontserte sirvides, et nad võivad vabalt festivali parimad olla, ja ega reaalsuses palju puudu jäänudki. Välimuse järgi võiks küll arvata, et vanamehed on oma vanade hittide pealt lihtsalt palgatšekki koguma tulnud, aga tegelikult on neil ikka pöörane live-energia taga, mis publikut kergelt nakatab. Mehed on lava peal ikka eriti lõbusa olemisega, eriti siis kui klahvimängija ka kitarri kätte võtab. Kontserdi ägedaim hetk oli "In the Army Now" ajal, kui rahvas esimest korda seda "ou-ou-ou" rida täiest kõrist kaasa laulis. Kananahk tuli ihule ja mida ei.

Pilt

Scorpions - Algul olin lavast päris kaugel ja bändi energia ei jõudnud absoluutselt kohale, aga mida aeg edasi, seda paremaks läks. Scorpionsile oli jäetud aega täispika kontserdi jagu, nii et kohustuslik Kottaki trummisoolo sai ka täies hiilguses ära nähtud. Kui võrrelda Tallinna kontserti ja nüüd värskelt nähtud Barcelona oma, siis julgeks arvata, et viimane neist oli parem, aga võib-olla olin nüüdseks lihtsalt Scorpionsi muusikaga rohkem sina peale saanud. Igatahes pole mul nendegi kohta midagi halba öelda. Ballaadid toimisid soojas öös vast kõige paremini.

Nightwish - Kuna Nightwishile eelnes neli ägedat bändi, otsustasin Soome sümfoonia-metalit istudes vaadata. Vaatemäng oli võimas (festivalil ainuke bänd, kes oma sõus tuld kasutas), aga muusikaliselt on nad ikka väga väsitavad. Koju jõudes shift+del'isin kogu nende folderi.

Saxon - Selleks ajaks, kui see NWOBHM-i esibänd kontserti alustas, olin mina juba lava ette jõudnud (või midagi sellist, ma pole "Kevadet" lugenud). Saxoni muusika on räigelt igav ja ühekülgne, aga õnneks on nad oma karjääri jooksul teinud umbes 5-6 lugu, mis mulle tõsiselt meeldivad. Barcelona setlistis oli esindatud neist viis, nii et lives sobis Saxon mulle isegi päris hästi. Tore oli ka kokkusattumus, et just "Princess of the Nighti" ajal, mis on ainuke Saxoni lugu, mida ma sõna-sõnalt peast tean, otsustas Bill Byford (solist) laulmisvõimaluse publikule anda. Üldiselt siiski mõttetu bänd.

Pilt

W.A.S.P. - Nad tulid lavale umbes kell kaks öösel, nii et otsustasin oma Saxoni-järgses väsimuses küllalt kiiresti minema minna. Kuulasin ära oma lemmikloo, aga minu negatiivseks üllatuseks ei mänginud nad seda lugu täispikkuses, vaid läksid umbes teise minuti peal sujuvalt üle mingile teisele loole. Laulja oli ka paksuks läinud.

2. PÄEV

Powerwolf - Teisel päeval läksin kohale Saksa satanisti-metal bändi ajaks, ehkki jäin ikkagi umbes kümne minuti jagu hiljaks. Tüübid on reaalsuses täpselt sama ägedad, kui videotelt tunduvad - võrdlus Winny Puhhiga oleks kohane, kuigi muusikaliselt on nad ikka täiesti erinevad. Laulja on äge, teeb nalja jms, muusika on ka väga kaasahaaravalt powerful (huh, peaaegu oleksin "powerwolf" kirjutanud). Kuulan neid edaspidigi hea meelega.

Pilt

Helloween - Boom kaboom ja laval oligi mu kunagine lemmikbänd. "Kunagine" sellepärast, et jõudsin hiljuti arusaamisele, et Helloweenis ei ole õigupoolest järgi enam ühtegi liiget, kelle pärast ma neid armastan. Aga isegi ilma Kai Hanseni kitarrimängu ja Michael Kiske imelise vokaalita on Helloweenil lives küllalt palju pakkuda. Kahjuks ei oska ma mitte midagi otseselt välja tuua, nii et lähen pigem järgmise bändi juurde. Uued lood on muuseas kohutavad!

Twisted Sister - Nägin Dee Sniderit (solist) kaks nädalat varem ABCS-il, nii et erilist üllatust siit ei tulnud, aga väga äge kontsert siiski. Snider on ilmselt kõige lahedam frontman, keda mul õnn oma silmadega näha on olnud - ta on laval ikka pööraselt energiline ja jutukas. Hüppavaid lauljaid on ikka nähtud, aga Snider trumpab nad kõik üle. Ütleks, et kontserdi tipphetk oli see, kui Snider kõrvallavale jooksis ja soundchecki tegevad Europe'i roadied läbi sõimas, aga ägedaid momente jagus kõvasti rohkem. Vaataks neid loomulikult veelgi, aga olen suhteliselt kindel, et see jäi minu viimaseks korraks, arvestades et Twisted Sister järgmisel aastal tegevuse lõpetab. Energiat jaguks samas vähemalt kümneks aastaks veel. Vastuvõtu järgi arvaks, et nad olid tänavusel festivalil publiku lemmikud.

Pilt

Europe - Fännid räägivad tihti, et "Europe is so much more than just the 3 songs", mille peale realistid küsivad "what are the other 2 songs?", aga peale nende lives nägemist pean ma pigem fännide poolele jääma. Nende repertuaaris on ikka massiliselt kulda. Negatiivselt jäi meelde see, kuidas umbes kolmanda loo lõppedes kitarridega mingi jama tekkis ja Tempest (solist) pidi ca 30 sekundit enne järgmise loo algust viivitama. Tundus, nagu tüüp oleks esimest korda laval - läks täiesti krampi ega suutnud eriti midagi rahvale öelda. Arusaamatu, kuidas 30+ aastase lavakogemusega midagi sellist juhtuda saab. Lisaks luges Tempest põrandale kleebitud paberilt maha hispaaniakeelseid repliike ja suutis need igal võimalikul hetkel sassi ajada, nii et seegi oli suht piinlik. Aga muidu oli äge live ja vist isegi teise päeva parim. Ja "The Final Countdown" oli kindlalt kõige eepilisem teos, mis festivali jooksul kõlas - propa kananahk ja mida ei. Europe tuleb paari kuu pärast Eestisse ka, nüüd on ilge kiusatus neid teist korda vaatama minna.

3. PÄEV

Primal Fear - Viimasel päeval jõudsin lõpuks kohale soovitud ajaks. Sain lavale päris lähedale, kolmas päev ja räige kuumus andis rahva seas ikka tunda. Primal Feari olen kuulanud suhteliselt lühidalt, aga Ralf Scheepersit kui metal-maailma ühte paremat lauljat olen teadnud juba pikalt. Lives ei pidanud absoluutselt pettuma, Scheepersi vokaal on sama kõrge kui stuudios ja vaat et isegi võimsam. Laulud on neil head ja setlist ka väga hästi kokku pandud, tahaks neid millalgi täispika kontserdiga näha. Sain hiljem bändimeestelt autogrammid ka õlale, nii et see ainult suurendas mu positiivset elamust.

Pilt

Krokus - Ei viitsinud neid eriti pikalt vaadata, kuna üritasin oma jalgu ja selga hilisemate bändide jaoks säästa, aga esmapilgul tundus küll täitsa okei bänd. Vokaali järgi on ikka nii AC/DC, kui üldse olla saab - isegi pisut kahju, et nad AC/DC covereid ei esita. Lood on neil muidu igavavõitu.

Accept - Nägin Accepti detsembris, kui nad viimati Tallinnas käisid, ja ütlesin siis, et tahaks neid mõnes teises meeleolus uuesti näha, ja selline festival oli täpselt sobiv koht. Hispaanlased laulsid Accepti meloodiatele ikka mõnuga kaasa, isegi soolode ajal käis selline "oo-oo-oo" koor. Ja Accept ise oli ka muidugi suurepärases vormis, meeletu energia ja kõik see. Koreograafia on neil ikka ülitäpselt läbi mõeldud, lavalise liikumise poole pealt neile metal-maailmas küll ühtegi vastast pole. Festivali formaat sobis neile selles mõttes ka hästi, et filler-Tornillo-lood olid enamjaolt välja jäetud ja ruumi jagus ainult hittidele. Üldiselt meeldis siiski kodune Rock Cafe kontsert mulle rohkem, kuna Baltesi (bassimees) ja Hoffmanni (kitarrist) soolotamist on suuremaski koguses põnev vaadata. Seisin Barcelonas lavast paremal ehk siis Hoffmanni poolel ja Baltesiga ei jõudnud üldse kontakti luua.

Judas Priest - Accept polnud veel korralikult lavalt lahkunudki, kui juba rahvamassid Priesti lava poole voolama hakkasid. Kuna Accept on minu paremusjärjestuses teine lemmikbänd, siis ei saanud ma väga varakult minema ja nii jäin Priesti ajal lavast päris kaugele. Aga ainuüksi fakt, et minu kaks täielikku lemmikbändi samal õhtul umbes viieminutise vahega esinevad, on liialt fantastiline, et palju vinguda. Priest oli täpselt samasugune nagu Soomes, kus ma neid poolteist kuud varem näinud olin, üllatusi oodata polnud. Setlist oli muutunud ainult kahe loo võrra ja needki lood olid lihtsalt ära jäetud, mitte teistega asendatud. Halfordi vokaal oli samas parem kui Helsingis, kõik karjed olid ilusti kosta. "Painkiller" on endiselt väga eepiline. Tõesti loodan, et detsembriks on nad oma sõus vähemalt mõne muudatuse teinud.

Pilt

Riot V - Peale metal-jumalaid on väga raske lavale tulla, aga Riot tuli sellega üle ootuste hästi toime. Publik oli küll nähtavalt eelnenud Accept-Priest paugust väsinud ja paljud läksid üldse minema, kuid see oli nende endi kaotus, kuna Riot jääb mulle kindlalt meelde selle festivali ühe parema bändina. Kusjuures just nimelt Rioti ajal õnnestus mul esimest korda täiesti lava ette saada. Nende muusika oli mulle eelnevalt üsna võõras, kuna olin süvenenult kuulanud ainult viimast albumit, aga pärast sellist elamust tundub möödapääsmatu nende hiiglaslikku back-kataloogi kaevuda. Laulja võtab kõrgeid noote imeteldava kergusega, bändi energia on fantastiline. Veits kurb oli see, et kitarrist vaatas mulle silma ja viskas medika ilmselgelt mulle, aga see kukkus hoopis maha ja turvamees ulatas selle kõrvalseisjatele edasi. Rioti medikas oleks festivalist küll äge meene olnud, aga vähemalt sain bändimeestega varem ise kohtuda ja pilti teha, lisaks veel autogrammid käele. Ülimalt sümpaatsed tüübid ja tahaks neidki kiiremas korras uuesti näha.

Ülikõva elamus, ei jõua järgmist korda ära oodata. Kolme päevaga praktiliselt kõik mu lemmikbändid nähtud, sõnulseletamatult kõva kogemus.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 24. August 2015, 15:11

Reede, 21. august - Heraldi plaadiesitluskontsert "Masin"

Toimus kuskil Ülase tänaval, polegi nii suvalises kohas varem kontserdil käinud, propa garaaž ikka. Aga noh, väga vahet pole, kuna Herald on nüüd paar viimast aastat Eesti metal-bändidest mu lemmik olnud, nii et oligi viimane aeg nad oma silmaga ära näha. Varkelil olid vokaaliga kohati päris suured probleemid, "Foobia" näiteks kõlas täiesti kohutavalt, kuna stuudios oli algselt nii keeruliselt sisse lauldud. Samas "Kahe näoga mees" töötas lives hoopis paremini. Heli oli üleüldse halb, tõenäoliselt rikkusin kõrvakuulmise terveks eluks ära. Kahju, et "Gaia" pealt nii vähe lugusid tehti, see on kindlalt parem album kui uus. Soojendusbänd Wyrm Sub Terra oli ka täiesti okei. Olen neid vist korra varem mingil Rock Rampil näinud, aga ei mäletanud midagi, nii et selles mõttes tore vaatamine.

Pilt

Laupäev, 22. august - Uriah Heep Haapsalus

Tundub, et Heep on end Haapsalus väga koduselt tundma hakanud. Mis see on, kolmas või neljas kord juba? Eelmine aasta olid nad ABCS-il koos Winny Puhhi ja Amaranthega, mis oli ilmselgelt ägedam kooslus, aga seekordsed soojendajad olid ka päris hästi valitud.

Blindi on alati väga tore näha, kuigi ma kodus pole neid kunagi kuulata viitsinud. Voolpriit on kõige naljakam frontman ever. Näiteks "Astronauti" ajal lasi ta natuke publikul laulda, aga mingil põhjusel keegi vedu ei võtnud, nii et ta ütles midagi nagu "See oli kunagi jumala kuulus laul". Kontserdi lõpus kuulutas ta, et "Te olete meie aasta parim publik, ausalt" ja sarnaseid kilde lendas veelgi. Üleüldse tundub alati, et ta on laval räigelt täis, aga see võib väga vabalt lihtsalt ta imidž olla.

Järgmisena tuli lavale Elephants From Neptune, kellesse olen alati väga negatiivselt suhtunud. Eesti Laulu jaoks kirjutatud "Unriddle Me" oli igatahes kohutav lugu. Aga fuck me (see on eelkõige Jazile suunatud), lives on nad väga okeid, erinevalt näiteks Super Hot Cosmos Blues Bandist vms. Ma polnud ühtegi lugu kuulnud (peale eelnimetatud "Unriddle Me"), aga siiski täitsa tore vaatamine. Ivo oleks siiski pisut parem olnud. Meelde jäi ka sõnavahetus laulja Robert Linna ja ühe nähtavalt purjus fänni vahel, mis käis umbes nii:
Linna: Tehke üks aplaus Haapsalu linnapeale!
Fänn: Kes see on?
Linna: Ma ei tea, Robert Plant ve?

Siis Terminaator. Nägin neid viimati Õllesummeril ja seal jätsid nad mulle tõsiselt hea mulje, aga seekord oli ikka suhteliselt mõttetu. Süüdi on muidugi ka täiesti kohutav setlist, mille ainus vabandus on see, et Jaagup on lihtsalt mees. Vähemalt ei mängitud "Muinasjutu metsa". Positiivseim hetk oli "Kaktusviin" ja see, et autogrammidega "Vaikuse mere" album esireas seisvale Merlinile anti. Jaagup ütles muide, et tema arust on selle plaadi peal päris head lood, aga I beg to differ, viimati kuulates oli täielik katastroof. Kontsert oli muidu enamvähem okei.

Pilt

Viimaks tuli lavale kauaoodatud Uriah Heep ja kahjuks pidi kontserdi ajal veel ka päris kaua ootama, et nad mõne tuttava loo mängiks. Nende uued lood on ikka väga saxonilikult igavad ja eba-catchyd, enamiku ajast lihtsalt igavlesin. Heli oli ka päris halb, vokaali polnud eriti kuulda. Viimased neli lugu olid muidugi imelised, aga Heepil on oluliselt rohkem huvitavat materjali, nii et ei mõista, miks nad korralikku setlisti kokku panna ei suuda. "July Morning" oli järjekordselt eargasm, imo see on üks maailma parimaid lugusid. "Lady in Black" oli ka väga hea, peamiselt just sellepärast, et rahvas nii kõvasti kaasa laulis. Eelmine kord oli üldiselt ikkagi parem, sellist igavlemist ma ei mäleta. Võib-olla asi kergelt selles ka, et nüüd olen hiljuti Barcelonas nii suurel hulgal imelisi kontsertelamusi saanud, et millegagi rahule jääda on märksa raskem.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 30. September 2015, 16:41

Europe 29. septembril Rock Cafes

Kui enne oli veel väike võimalus, et Europe on mulle Barcelonas kuidagi väära mulje jätnud, siis eilsega haihtusid kõik kahtlused – tegu on täiesti fantastilise live-bändiga, mis olenemata oma üldsuse silmis kaheldava väärtusega muusikast päris paljude tuntumate rock-artistide sõudele silmad ette teeb. Kahtlesin enne pikalt, kas peaksin oma õhtu täitma Roger Watersi (The Wall kinodes) või Europe'i muusikaga, aga tegin lõppkokkuvõttes ikkagi väga õige otsuse, kuna isegi elusuuruses Roger ei suuda Joey Tempesti lavalisele energiale midagi vastu pakkuda. Kui keegi mu objektiivsuses kahtleb, siis imo on Europe puhtast kontserdi-perspektiivist vaadates isegi Judas Priestist parem (ja see on mu lemmikbänd). Kontsert kestis orienteeruvalt kaks tundi ja selle aja jooksul igav küll ei hakanud - isegi trummisoolo lahendati erakordse nutikusega, millega võidaks ka Kottaki (Scorpionsi trummar) virtuoossusele konkurentsi pakkuda. Tempest on omapärase lavalise liikumisega ilusti oma niši leidnud ning suudab kedagi imiteerimata pelgalt karisma abil pilgud endale naelutada. Mikrofoni käsitseb ta samuti tõelise meisterlikkusega seejuures kordagi oma kolleege ohustamata. Kontserdi ägedaimad minutid veedeti loomulikult taas "Final Countdowni" seltsis, aga öelda, et Europe on ühe hiti bänd, oleks ansambli 35. tegutsemisaastal ilmselge ülekohus. Viimane album on peaaegu sajaprotsendiliselt täidetud kvaliteetse kraamiga, millesarnast võiks vabalt leida ka mõnelt Dio või Tony Martini aegse Black Sabbathi plaadilt.

Pilt
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 06. Detsember 2015, 19:16

Lexsoul Dancemachine

No fakk kui hea muss. Tõmbas esimesest loost kuni lõpuni terve rahva nii kaasa, et vähe pole. Pärast kontserti vinüül ja autogramm ka. Perfik!
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13222
Liitunud: 22. Mai 2005, 21:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 10. Detsember 2015, 22:24

Judas Priest 7. detsembril Saku Suurhallis

Juulis pärast Priesti teistkordset nägemist ei olnud ma veel täiesti veendunud, et kolmandagi kontserdi peale raha kulutamine kõige ratsionaalsem idee on, aga praegu olen ma küll väga rahul, sest sain Tallinna omast kindlalt parima elamuse. Raske on öelda, milline neist kolmest tehniliselt kõige perfektsem oli, aga seekord tundsin esmakordselt, et saan üritust täielikult nautida ega ole mingisuguses ettevalmistuslikus krambis, mis ootused täidetamatult kõrgele viib. Kuidagi kompaktsem oli ka - lugude vahel ei olnud selliseid antiklimaatilisi pause nagu Barcelonas.

Pilt

Esiteks soojendusbänd UFO. Ei ole selle bändi ajalooga lähemalt kursis - minu teadmised piirduvad mõnekordse greatest hitsi kuulamisega. Arvasin veel umbes nädal tagasi, et bändis mängib legendaarne kitarrist Michael Schenker, aga minu kurvastuseks sain mõned päevad enne kontserti teada, et ta on sealt juba rohkem kui kümne aasta eest lahkunud. Muusikaliselt on tegu igatahes päris põneva bändiga, mis oma progressiivsete lugudega kergelt Rainbow'd meenutab. Ja isegi kui lives midagi ägedat ei tehta, väärib nende diskograafia põhjalikumat pilku.

Priest tuli lavale napilt enne üheksat - esmaspäevale sobivalt varajane kontsert. Otsustasin sel korral lava paremale poole minna, et Glenn Tiptoniga (kitarrist, bändi originaalliige) lähemalt tuttavaks saada, ja tuleb tunnistada, et temagi lavalises olekus on omad võlud, ehkki Faulkneri (uus kitarrist) energia on vähe väljapaistvam. Lootsin tegelikult Ian Hilli (bassimees, originaalliige) ka jälgida, aga millegipärast jäi ta väiksemast vahemaast hoolimata ikkagi täiesti märkamatuks.

Esmalt ehmatasin ära, et Halfordil on äkki häälega mured - esimese nelja loo ajal jättis ta tegemata neli karjet, mida siiani kontsertidel alati kuulda on saanud. See hirm kadus täielikult, kui "Victim of Changes" lõpule jõudis, kuna need viimased karjed tulid tal ikka väga hästi välja. "Painkiller" oli seekord täiesti fantastiline, erakordselt kõrged noodid. Heli oli ikkagi võrdlemisi halb, vähemalt lava ees - vokaali polnud kontserdi alguses absoluutselt kuulda (nagu kuulaks instrumentaali) ja Tiptoni kitarr tegi kohati väga veidraid hääli. Umbes poole pealt saadi sound õnneks korda ja hilisema kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda. Uutest lisandustest oli oodatult kõige ägedam "Screaming For Vengeance", ehkki "Desert Plainsi" oli samuti mõnus lives kuulda.

Järgmised: 16. detsember 2015 - Terminaator | 8. veebruar 2016 - Manowar | 8. märts 2016 - Dirkschneider, Anvil | 5. juuni 2016 - Queen + Adam Lambert | 5. juuli 2016 - Black Sabbath | 15.-17. juuli 2016 - Rock Fest Barcelona
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas CM-Girl » 30. Detsember 2015, 21:33

Tõnis Mägi, Karl-Erik Taukar ja Estraadiraadio 'Kella kuuest Koiduni' Paide Kultuurikeskuses, 26.12.

Oli väga hea kontsert. Tõnis Mägi nöökis Taukarit ikka päris palju. :) Mõlema repertuaarist kõlas omajagu lugusid. Ei pääsenud nad ka taasesitustest. Kirss tordil oli moment kui ma sain Tõnis Mägiga pilti teha. Siiamaani tundub see uskumatu. Käed ja jalad värisesid. Selline aukartus ikka. Teised ka kes seal olid küsisid autogrammi ja pilti tagasihoidlikult. Poleks uskunud, et ta ka tuleb rahva sekka. Võimalust pidi kasutama. Naeratas ja oli lihtsalt väga meeldiv, jälgis mis toimub väikse muigega. Ühe pildi sai veel, Taukar tegi meist neljakesi (Taukar,Mägi,mina ja sõbranna) selfie. :irw:

2.12. sai Rakvere kirikus käidud Ott Leplandi ja Gertu Pabbot kuulamas. Viimast superstaarisaadet ei jälginud..kuulates Pabbot ei imesta, et ta nii kaugele jõudis.. Väga hea hääl, aga laval paistis ta nagu väike valge hiireke oma prillidega. Tagasihoidlik. Kahjuks kõige paremate emotsioonidega ei lahkunud, mitmel korral mõtlesin, et millal läbi saab. :|
Kasutaja avatar
CM-Girl
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 4885
Liitunud: 16. Juuli 2009, 22:48
Asukoht: Paide

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 06. Veebruar 2016, 14:54

Pilt

Jõudsin kohale umbes 22.30 ehk siis poolteist tundi pärast uste avamist ja laval oli parasjagu tühjus, nii et eeldasin, et esimene soojendusbänd on oma etteaste juba ära teinud. Väga vahet mul sellest polnud, kuna The Princes oli sel hetkel minu jaoks täiesti tundmatu nimi ja õhtu tõotas niigi natuke liiga pikk tulevat. Igatahes mõni minut pärast minu saabumist astus lavale huvitava väljanägemisega meesterahvas, kelle näol polnud ilmselgelt tegemist Tõnu Trubetskyga, nii et küllalt ootamatult olin sunnitud ka The Princesi esinemist täispikkuses nägema. Sain aga üpris kiiresti aru, et see polnud sugugi ebaõnn, kuna esimese bändi viljeletav muusika on ehk isegi lähemal minu tegelikule muusikamaitsele kui kahe järgneva oma. Eesti ansambli kohta on tegu igal juhul üsna omalaadi nähtusega, millele on tegelikult isegi maailma mastaabis raske võrdlust leida. Vokaali ja lavalise liikumise poolest kõlab läbi The Darkness, mõni lugu on dreamtheaterlikult progressiivne, aga mingit üksühest kopeerimist pole. Pressiteates oli algul kirjas, et The Princes viljeleb glam rock'i, ja siis hiljem mainitud, et tegu on hoopis progerokiga, nii et pidasin seda mingiks rumalaks eksimuseks, kuna need alažanrid ei tohiks näiliselt üldse kokku sobida, kuid reaalsuses ongi nende muusika väga lahe segu eelnimetatud suundadest. Lisada juurde veel mõnus live-energia (laulja maneerid ja liikumine on nii ülevoolavalt gei, et seda on raske mitte nautida) ja saamegi bändi, mille käekäiku peaks edaspidi väga hoolega jälgima. Hetkel ketrab plaadimasinas nende esikalbum ja imo on see tõesti ka rahvusvaheliselt täiesti arvestatav ponnistus.

Seejärel Vennaskond. Mingi ime läbi pole ma kunagi varem nende kontserdile sattunud (Trubetskyt olen 2010. aastal siiski esinemas näinud), nii et seegi oli päris huvitav kogemus. Esimene tähelepanek: Trubetsky sarnaneb progressiivselt aina rohkem Alfred Hitchcockiga, isegi punase nahkjaki on ta minu kurvastuseks konventsionaalsema pintsaku vastu välja vahetanud. Samas pole ta presence aastate jooksul sugugi kannatanud, kuna mees suudab koha peal seistes teha ära rohkem, kui nii mõnigi energiliselt liikudes. Meeldis jälgida, kuidas ta äärmise kalkuleeritusega mööda lava kõndis ‒ arvestas alati täpselt välja, kui kaugele ta jalutada võib, et ilma igasuguste kiiremate liigutusteta mikrofoni juurde tagasi jõuda. Lõbus oli ka see, kuidas ülejäänud bänd üritas Trubetsky mõnevõrra segase diktsiooni järgi mõistatada, mis lugu järgmisena tulema peaks, kuna setlist oli mingil põhjusel ainult laulja käes. Allan Vainola "kle mitte midagi ei saanud aru" näoilme on ikka väga priceless. Vennaskonna ramonesilik lähenemine võib mõnele ilmselt väsitavalt mõjuda, kuna mingit jutustamist või puhkepause endale ei lubata, aga iseenesest on selline tempo vahelduseks täitsa tore. Viiuli põimimine punk(?)muusikaga on minu jaoks endiselt värske nähtus, lisaks on see Vennaskonna viiulitšikk päris kena. Minu jaoks osutus pettumuslikuks vaid see, et tegemata jäeti nii "Pille-Riin" kui "Insener Garini hüperboloid", mis (üllatus-üllatus) on mulle bändi repertuaarist alati kõige südamelähedasemad lood olnud.

Natuke liiga hilja, pisut peale ühte astus lavale Dingo. Olen nende muusikaga tuttav juba lapsepõlvest ning avastasin nad mõne aasta eest enda jaoks uuesti, nii et tundus võrdlemisi möödapääsmatu ka 10-eurose piletihinnaga Rock Cafe kontserdile kohale minna. Olin esialgu suhteliselt skeptiline, kuna Neumann on kõik oma bändimehed jälle välja vahetanud ning vahepealsete aastatega ka mõnevõrra vanemaks jäänud, aga nagu minu vene keele õpetaja rõõmsameelselt nõustuks, tegi Dingo не халтура ja nende energiline etteaste oli kõigist kahtlustest hoolimata ikkagi õhtu parim. Publik oli selleks ajaks küll ülemäära purjus, kuid see ei takistanud neid kaasa elamast ja "Levoton tuhkimo" ajal leidsin ennastki kaheldava muusika saatel hüppamast. Setlist oli üle ootuste hea ja täpselt paraja pikkusega, kuna sel kellaajal poleks üle 12 loo (ja kõik hitid!) sugugi mõistlik olnud. "Rio ohoi" oli kõige positiivsem üllatus, kuna poleks oodanud, et see lugu valimisse pääsemiseks piisavalt tuntud on. Lood lugudeks, aga tõsiselt nauditavaks tegi kogu kompoti just nimelt Neumanni soe energia, mida tal kesisest füüsilisest konditsioonist hoolimata ikkagi küllaga on. Ilmselgelt südamega asja juures.

Järgmised: 8. veebruar 2016 - Manowar | 4. märts 2016 - Metsatöll, Herald | 8. märts 2016 - Dirkschneider, Anvil | 5. juuni 2016 - Queen + Adam Lambert | 5. juuli 2016 - Black Sabbath | 15.-17. juuli 2016 - Rock Fest Barcelona
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Forzelius » 09. Veebruar 2016, 00:46

Manowar, born to live for ever more. Fucking vägev. Sama hea kui 2 aastat tagasi, kainem olin ka, nii et mäletan rohkem. See bänd on ikka fucking awesome nii oma mõttekäiku kui muusika poolest. Ma pole muidu suur metalifänn, aga Manowar saab alati 10/10. DeMaio ja Adamsi kombo on epic. Setlist oli umbes sama ok seekord, vb natuke jäi alla.
"Warriors of the World United" ja "Gods of War" oli seekord suuremas fookuses erinevalt eelmise korra "Kings of Metali" taassünnist. "House of Death" ja "Lord of Steel" on lood, mille live appealist ma aru ei saa ja mille asemel oleks võinud vabalt "Kingdom Come" olla, mis on nende parim lugu. Aga okei, taheti asja teistmoodi teha ja tehtigi, ülikõva elamus sellegipoolest. Eriti vürtsitatuna post-kontsert lugudest sellest, kuidas isa omal ajal Manowari kuulas ja kellega. Tore tõrviku edasiandmine. Ootan järgmist.

Speaking of, Rassu stiilis järgmiste külastuste plaan minul:

22. mai Prahas - AC/DC, 24. mai Manchesteris - Brian Wilson, 5. juuni Tallinnas - Queen+Adam Lambert, 5. juuli Riias - Black Sabbath
PiltPiltPilt
Kasutaja avatar
Forzelius
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 13222
Liitunud: 22. Mai 2005, 21:22

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 09. Veebruar 2016, 19:28

"What do we say to the people who don't like Manowar?" - "FUCK YOU!"

Jõudsin jälle täpselt alguseks kohale - garderoobis kuulsin, kuidas nad Inglismaa pinnal kohtusid ja jooksin tulistjalu saali. Kahjuks peatas mu hoo kinni asjaolu, et läbipääsmatult tihe rahvamass sai alguse juba põhimõtteliselt ukse ees, nii et lava poole liikuda tundus praktiliselt võimatuna. Algul mõtlesin, et peangi seekord vaid kaugseirega piirduma, aga õnneks suutsin pärast paari lugu ikkagi liikuma pääseda ja lõpetasin umbes meetri jagu Forzeliusest tagapool, mis puupüsti täis Rock Cafe kontekstis oli enamvähem parim võimalik positsioon. Kui ma "miks nad nii vara alustasid!?!??" mõttest lõpuks üle sain, märkasin kohe, et heli on enneolematult selge, mõneti isegi parem kui plaadil. Kahe aasta tagusest kontserdist mul sisulised mälestused puuduvad, nii et on täitsa võimalik, et sama asi kehtis ka siis, aga praegu julgeksin küll arvata, et käisin eile oma elu parima heliga kontserdil. Maailma kõige valjema bändina on Manowar tuntud ammugi, kuid sealjuures niivõrd täpset ja kvaliteetset soundi toota on paras ime.

Kui juba täiesti subjektiivsete ülivõrrete pildumiseks läks, tasuks mainida ka seda, et nii ägedat sõud pole Rock Cafes varem näinudki: pean eelkõige silmas seda agressiivset tossumasinat ja suurt ekraani lava tagaseinas. Mehed ise on muidugi ka väga vinged, ehkki positiivse energia osas on Accept napilt üle. DeMaiol pidi olema suht raske oma eelmist eestikeelset kõnet üle trumbata, aga seekordne variant polnud ka sugugi paha, isegi kui ma korralike õpilaste kommentaarist end pisut puudutatuna tundsin. DeMaio soolot nautisin oodatust oluliselt rohkem (plaadil alati skipin), aga kõige suurem üllatus oli vist Eric Adamsi vokaali osas, kuna ta pole aastatega näiliselt ühtegi nooti kaotanud. Lihasmassi kohta kehtib sama - käsivarred on suht Schwarzeneggerid.

Kõige negatiivsem osa (kontserdi lühiduse kõrval) peitub setlistis, mis minu arust seekord ikka suht kesine on, eriti kuna olen viimase kuu jooksul Manowari vanema kraamiga põhjalikumalt tutvunud ja sealt nii mõnegi uue lemmiku leidnud. "King of Kingsiga" satuti mingisse imelikku tsüklisse, kus tuli järjest üksteise otsa viis väga kiiret ja raju lugu, mis mulle natuke väsitavalt mõjusid - oleks võinud vabalt mõne rahulikuma ja meloodilisema laulu vahele lisada. "Battle Hymn" näiteks, üks Manowari võimsamaid teoseid. "Call to Armsi" eest olen sellegipoolest südamest tänulik, väga asjalik lisandus. N-ö langenud vendade sektsioon võttis silma märjaks küll, eks "Heart of Steeli" instrumentaal selle taustal tegi oma töö. Kusjuures laulusõnu teati üllatavalt hästi - selles on midagi võimsat, kui saalitäis eestlasi üheskoos täiest kõrist "Hail and kill" karjub.

Kuna maailmas on ainult üks bänd, mis võib laulda "May your sword stay wet like a young girl in her prime" ja sellega puhtalt pääseda, on Manowari kontsert igale metalheadile praktiliselt kohustuslik, eriti kui see koju kätte tuuakse. Piletihind on küll raju, aga raha elamuste vastu vahetada on minu arust alati väärt diil. Isa käis just küsimas, et kas lähme kolmapäevasele lisakontserdile ka, ja see variant tundub hetkel väga ahvatlev, kuid tõenäoliselt tuleb seekord ikkagi ratsionaalselt läheneda. Lisaksin mõne pildi ka, aga Manowar ei luba kaameraid.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas Rasmus » 11. Veebruar 2016, 22:59

Nojah, Manowar > ratsionaalsus, nii et läksin eile ikkagi uuesti vaatama. Või kui tsiteerida kõnealuse bändi loomingut: "We know the power within us has brought us to this hall". Minu puhul see siiski päris tõele ei vasta, kuna sattusin kolmapäevasele kontserdile vähemalt osaliselt välise surve mõjul - ise poleks ma iial sellist raha kolme päeva jooksul ühe bändi alla pannud. Aga tuleb tunnistada, et tegin väga õigesti, kuna eilne elamus oli esmaspäevasest ikka hoopis vingem. Esiteks oli asi muidugi selles, et olin teiseks korraks juba teadlik, et bänd tuleb lavale 20.30, nii et sain aegsasti (tund aega varem) kohale laekuda ja optimaalse positsiooni sisse võtta. Nimetatud positsioon sattus olema teises reas, mis ilmselt seletab ka ära, miks ma siiani ühest kõrvast poolkurt olen. Ütleksin, et "totally worth it", aga tegelikult ei ole kohe üldse "totally worth it" - pigem päris muret tekitav olukord. Setlist oli muidugi sama, aga ei saaks öelda, et tegu "sama kontserdiga" oleks olnud - vähe erinev vibe ja kui päris detailidesse laskuda, siis jäi nii mõnigi muudatus silma. Kõige positiivsem üllatus oli see, et DeMaio kõne oli täiesti teine, kuna arvasin alati, et need on tal praktiliselt sõna-sõnalt pähe õpitud, aga nüüd on selge, et ta tegelikult improviseerib päris korralikult. Lihtsalt tuleb lavale ja räägib sellest, mis pähe tuleb. Tema soolo oli samuti mõnevõrra teistsugune, mis eeldab vähemalt osalist improvisatsiooni.

Esimesel korral ei pannud tähele, aga nüüd olen veendunud, et "Warriors of the World United" on live'is Manowari efektiivseim lugu. Ei ütleks, et ma seda albumilt enam kuulda tahaksin, kuna olen seda juba mõne korra jagu liiga palju kedranud, kuid rahva elavdamiseks sobib see suurepäraselt ning tekitab publiku ja bändi vahel laulusõnadeski mainitud ühtsustunnet. Igatahes muutusin mõlemal korral juba esimeste trummilöökide peale silmnähtavalt rõõmsamaks.

Also, teisel korral ei tundunud kontsert sugugi nii lühikesena. Esmaspäeval oli probleem ikkagi selles, et jõudsin liiga hilja kohale ega saanud esimesi lugusid (vähemalt nelja) korralikult nautida, nii et kogutervik jättis kuidagi põgusama mulje. Praegu muidugi mõtlen, et oleks võinud esimesele kontserdile minemata jätta, sest teisele sain odavama pileti ja parema elamuse, aga seda poleks mingi ime läbi osanud ette ennustada. Kahtlen, et Manowar enne 2018. aastat uuesti Eestisse satub, nii et võtsin siis järgmise aasta elamuse ka juba avansina ära.
Kasutaja avatar
Rasmus
Filmiveeb.ee meeskond
Filmiveeb.ee meeskond
 
Postitusi: 5057
Liitunud: 08. Märts 2012, 15:26
Asukoht: Honey Island Swamp

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas CM-Girl » 11. Veebruar 2016, 23:03

Ott Lepland. M/S Romantika. 5.02 & 6.02.

Reede õhtul klubikontsert laeval Oti ja bändi seltsis. Enesetunne oli kehv juba pikemat aega, ei jaksanud lava ees olla (laev ka veel kõikus), läksin ja istusin ning kuulasin/vaatasin. Pärast sai Otiga veidi rääkida ja pilti teha. :) Laupäeval oli enesetunne kordades parem. Õhtul taas oti kontsert, seekord unplugged. Niiiii hea oli. Sai rahulikult istuda ja kuulata. Ei mingit trügimist/sagimist nagu reedel. Reedel küll mõtlesin, et "I am too old for this shit" ehk siis klubikontserdid on ikka äärmiselt tüütud. Kui nendel käia, siis parem mitte trügida lava ette. Joobes inimste trügimine/hüppamine..oeh.
Kasutaja avatar
CM-Girl
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 4885
Liitunud: 16. Juuli 2009, 22:48
Asukoht: Paide

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas DaydreamDiamond » 23. Märts 2016, 12:11

Pilt

Hobbit and The Two Smaugs Saku Suurhallis. Padar/Smilers pole kunagi rohkem süldibändidena tundunud kui nüüd peale selle kontserti nägemist. Üks asi on tunda seda tunnet peale Muse kontserti, teine asi on tunda seda peale eesti omade pojade 6k peale müüdud kontserti.

Setlist oli täielik hittide paraad. Circles'i aeg oli tükk tegu pisaratega võitlemisel. Lõpulugu "(In The End) There's Only Love" oli väga hea positiivne lõpp muidu väga nigelale päevale.

Igatahes ülivahva, et eesti bänd on jõudnud sellisele tasemele nagu seda on Ewert and the Two Dragons. Soovin neile kõike kõige parimat edasiseks.

10/10

#circles
It's only after we've lost everything that we're free to do anything.
Kasutaja avatar
DaydreamDiamond
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 982
Liitunud: 07. Oktoober 2008, 11:36
Asukoht: Tartu

Re: Viimane kontsert, millel käisid

PostitusPostitas DaydreamDiamond » 12. Aprill 2016, 09:39

MUSE - Belfast SSE Arena (05.04.16).

Minu teine Muse kontsert. Vist emotsioon (mis bändi poolt tuli) oli Eesti kontserdil isegi parem veidi. Tundusid kuidagi väsinud nagu. Aga no show production value oli täielikult läbi katuse.

Jõhkralt head istekohad sain. Pildilt tundub bänd kaugel aga tegelikult oli suht peopesal. Kõike nägi, mida jõudis jälgida.

Näha oma lemmikbändi lives pole pettumus kunagi. Ja lõpuks ometi kogesin Stochkolm Syndrome'i lives ära.

10/10

Klipike SMBH-ist

Pilt
It's only after we've lost everything that we're free to do anything.
Kasutaja avatar
DaydreamDiamond
Ristiisa
Ristiisa
 
Postitusi: 982
Liitunud: 07. Oktoober 2008, 11:36
Asukoht: Tartu

EelmineJärgmine

Mine Muusika

  • Statistika
  • Kes on foorumil

    Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist