Rock Fest Barcelona 23.-25. juuli 20151. PÄEVSabaton - Kõva live-energia, kuigi lood on minu jaoks pisut ühedimensioonilised. Pole see bänd, mida kodus kuulata viitsiks, aga nt pöörase lüürikaga "
Metal Crüe" jääb mulle festivali üheks ägedamaks avastuseks. Kahjuks nägin nende setist ainult viimast poolt või vähematki, kuna piletite käepaeladeks vahetamise järjekord oli silma järgi hinnates vähemalt pool kilomeetrit.
Dream Theater - Vist festivali suurim pettumus. Muusikaliselt peaks Dream Theater metal-maailmas üks tugevamaid tegijaid olema, aga suurem asi live-bänd nad pole, veel vähem festivalibänd. Päevavalgus ja Hispaania kuumus ei läinud nende olekuga ikka absoluutselt kokku, kasuks ei tulnud ka seti lühidus. Nende adaptsioone Pink Floydi ja Deep Purple'i klassikutest kuulan siiski suurima heameelega edasi.
Status Quo - Mõtlesin talvel Quo kontserte sirvides, et nad võivad vabalt festivali parimad olla, ja ega reaalsuses palju puudu jäänudki. Välimuse järgi võiks küll arvata, et vanamehed on oma vanade hittide pealt lihtsalt palgatšekki koguma tulnud, aga tegelikult on neil ikka pöörane live-energia taga, mis publikut kergelt nakatab. Mehed on lava peal ikka eriti lõbusa olemisega, eriti siis kui klahvimängija ka kitarri kätte võtab. Kontserdi ägedaim hetk oli "In the Army Now" ajal, kui rahvas esimest korda seda "ou-ou-ou" rida täiest kõrist kaasa laulis. Kananahk tuli ihule ja mida ei.
Scorpions - Algul olin lavast päris kaugel ja bändi energia ei jõudnud absoluutselt kohale, aga mida aeg edasi, seda paremaks läks. Scorpionsile oli jäetud aega täispika kontserdi jagu, nii et kohustuslik Kottaki trummisoolo sai ka täies hiilguses ära nähtud. Kui võrrelda Tallinna kontserti ja nüüd värskelt nähtud Barcelona oma, siis julgeks arvata, et viimane neist oli parem, aga võib-olla olin nüüdseks lihtsalt Scorpionsi muusikaga rohkem sina peale saanud. Igatahes pole mul nendegi kohta midagi halba öelda. Ballaadid toimisid soojas öös vast kõige paremini.
Nightwish - Kuna Nightwishile eelnes neli ägedat bändi, otsustasin Soome sümfoonia-metalit istudes vaadata. Vaatemäng oli võimas (festivalil ainuke bänd, kes oma sõus tuld kasutas), aga muusikaliselt on nad ikka väga väsitavad. Koju jõudes shift+del'isin kogu nende folderi.
Saxon - Selleks ajaks, kui see NWOBHM-i esibänd kontserti alustas, olin mina juba lava ette jõudnud
(või midagi sellist, ma pole "Kevadet" lugenud). Saxoni muusika on räigelt igav ja ühekülgne, aga õnneks on nad oma karjääri jooksul teinud umbes 5-6 lugu, mis mulle tõsiselt meeldivad. Barcelona setlistis oli esindatud neist viis, nii et lives sobis Saxon mulle isegi päris hästi. Tore oli ka kokkusattumus, et just "Princess of the Nighti" ajal, mis on ainuke Saxoni lugu, mida ma sõna-sõnalt peast tean, otsustas Bill Byford (solist) laulmisvõimaluse publikule anda. Üldiselt siiski mõttetu bänd.
W.A.S.P. - Nad tulid lavale umbes kell kaks öösel, nii et otsustasin oma Saxoni-järgses väsimuses küllalt kiiresti minema minna. Kuulasin ära oma lemmikloo, aga minu negatiivseks üllatuseks ei mänginud nad seda lugu täispikkuses, vaid läksid umbes teise minuti peal sujuvalt üle mingile teisele loole. Laulja oli ka paksuks läinud.
2. PÄEVPowerwolf - Teisel päeval läksin kohale Saksa satanisti-metal bändi ajaks, ehkki jäin ikkagi umbes kümne minuti jagu hiljaks. Tüübid on reaalsuses täpselt sama ägedad, kui videotelt tunduvad - võrdlus Winny Puhhiga oleks kohane, kuigi muusikaliselt on nad ikka täiesti erinevad. Laulja on äge, teeb nalja jms, muusika on ka väga kaasahaaravalt powerful (huh, peaaegu oleksin "powerwolf" kirjutanud). Kuulan neid edaspidigi hea meelega.
Helloween - Boom kaboom ja laval oligi mu kunagine lemmikbänd. "Kunagine" sellepärast, et jõudsin hiljuti arusaamisele, et Helloweenis ei ole õigupoolest järgi enam ühtegi liiget, kelle pärast ma neid armastan. Aga isegi ilma Kai Hanseni kitarrimängu ja Michael Kiske imelise vokaalita on Helloweenil lives küllalt palju pakkuda. Kahjuks ei oska ma mitte midagi otseselt välja tuua, nii et lähen pigem järgmise bändi juurde. Uued lood on muuseas kohutavad!
Twisted Sister - Nägin Dee Sniderit (solist) kaks nädalat varem ABCS-il, nii et erilist üllatust siit ei tulnud, aga väga äge kontsert siiski. Snider on ilmselt kõige lahedam frontman, keda mul õnn oma silmadega näha on olnud - ta on laval ikka pööraselt energiline ja jutukas. Hüppavaid lauljaid on ikka nähtud, aga Snider trumpab nad kõik üle. Ütleks, et kontserdi tipphetk oli see, kui Snider kõrvallavale jooksis ja soundchecki tegevad Europe'i roadied läbi sõimas, aga ägedaid momente jagus kõvasti rohkem. Vaataks neid loomulikult veelgi, aga olen suhteliselt kindel, et see jäi minu viimaseks korraks, arvestades et Twisted Sister järgmisel aastal tegevuse lõpetab. Energiat jaguks samas vähemalt kümneks aastaks veel. Vastuvõtu järgi arvaks, et nad olid tänavusel festivalil publiku lemmikud.
Europe - Fännid räägivad tihti, et "
Europe is so much more than just the 3 songs", mille peale realistid küsivad "
what are the other 2 songs?", aga peale nende lives nägemist pean ma pigem fännide poolele jääma. Nende repertuaaris on ikka massiliselt kulda. Negatiivselt jäi meelde see, kuidas umbes kolmanda loo lõppedes kitarridega mingi jama tekkis ja Tempest (solist) pidi ca 30 sekundit enne järgmise loo algust viivitama. Tundus, nagu tüüp oleks esimest korda laval - läks täiesti krampi ega suutnud eriti midagi rahvale öelda. Arusaamatu, kuidas 30+ aastase lavakogemusega midagi sellist juhtuda saab. Lisaks luges Tempest põrandale kleebitud paberilt maha hispaaniakeelseid repliike ja suutis need igal võimalikul hetkel sassi ajada, nii et seegi oli suht piinlik. Aga muidu oli äge live ja vist isegi teise päeva parim. Ja "The Final Countdown" oli kindlalt kõige eepilisem teos, mis festivali jooksul kõlas - propa kananahk ja mida ei. Europe tuleb paari kuu pärast Eestisse ka, nüüd on ilge kiusatus neid teist korda vaatama minna.
3. PÄEVPrimal Fear - Viimasel päeval jõudsin lõpuks kohale soovitud ajaks. Sain lavale päris lähedale, kolmas päev ja räige kuumus andis rahva seas ikka tunda. Primal Feari olen kuulanud suhteliselt lühidalt, aga Ralf Scheepersit kui metal-maailma ühte paremat lauljat olen teadnud juba pikalt. Lives ei pidanud absoluutselt pettuma, Scheepersi vokaal on sama kõrge kui stuudios ja vaat et isegi võimsam. Laulud on neil head ja setlist ka väga hästi kokku pandud, tahaks neid millalgi täispika kontserdiga näha. Sain hiljem bändimeestelt autogrammid ka õlale, nii et see ainult suurendas mu positiivset elamust.
Krokus - Ei viitsinud neid eriti pikalt vaadata, kuna üritasin oma jalgu ja selga hilisemate bändide jaoks säästa, aga esmapilgul tundus küll täitsa okei bänd. Vokaali järgi on ikka nii AC/DC, kui üldse olla saab - isegi pisut kahju, et nad AC/DC covereid ei esita. Lood on neil muidu igavavõitu.
Accept - Nägin Accepti detsembris, kui nad viimati Tallinnas käisid, ja ütlesin siis, et tahaks neid mõnes teises meeleolus uuesti näha, ja selline festival oli täpselt sobiv koht. Hispaanlased laulsid Accepti meloodiatele ikka mõnuga kaasa, isegi soolode ajal käis selline "oo-oo-oo" koor. Ja Accept ise oli ka muidugi suurepärases vormis, meeletu energia ja kõik see. Koreograafia on neil ikka ülitäpselt läbi mõeldud, lavalise liikumise poole pealt neile metal-maailmas küll ühtegi vastast pole. Festivali formaat sobis neile selles mõttes ka hästi, et filler-Tornillo-lood olid enamjaolt välja jäetud ja ruumi jagus ainult hittidele. Üldiselt meeldis siiski kodune Rock Cafe kontsert mulle rohkem, kuna Baltesi (bassimees) ja Hoffmanni (kitarrist) soolotamist on suuremaski koguses põnev vaadata. Seisin Barcelonas lavast paremal ehk siis Hoffmanni poolel ja Baltesiga ei jõudnud üldse kontakti luua.
Judas Priest - Accept polnud veel korralikult lavalt lahkunudki, kui juba rahvamassid Priesti lava poole voolama hakkasid. Kuna Accept on minu paremusjärjestuses teine lemmikbänd, siis ei saanud ma väga varakult minema ja nii jäin Priesti ajal lavast päris kaugele. Aga ainuüksi fakt, et minu kaks täielikku lemmikbändi samal õhtul umbes viieminutise vahega esinevad, on liialt fantastiline, et palju vinguda. Priest oli täpselt samasugune nagu Soomes, kus ma neid poolteist kuud varem näinud olin, üllatusi oodata polnud. Setlist oli muutunud ainult kahe loo võrra ja needki lood olid lihtsalt ära jäetud, mitte teistega asendatud. Halfordi vokaal oli samas parem kui Helsingis, kõik karjed olid ilusti kosta. "Painkiller" on endiselt väga eepiline. Tõesti loodan, et detsembriks on nad oma sõus vähemalt mõne muudatuse teinud.
Riot V - Peale metal-jumalaid on väga raske lavale tulla, aga Riot tuli sellega üle ootuste hästi toime. Publik oli küll nähtavalt eelnenud Accept-Priest paugust väsinud ja paljud läksid üldse minema, kuid see oli nende endi kaotus, kuna Riot jääb mulle kindlalt meelde selle festivali ühe parema bändina. Kusjuures just nimelt Rioti ajal õnnestus mul esimest korda täiesti lava ette saada. Nende muusika oli mulle eelnevalt üsna võõras, kuna olin süvenenult kuulanud ainult viimast albumit, aga pärast sellist elamust tundub möödapääsmatu nende hiiglaslikku back-kataloogi kaevuda. Laulja võtab kõrgeid noote imeteldava kergusega, bändi energia on fantastiline. Veits kurb oli see, et kitarrist vaatas mulle silma ja viskas medika ilmselgelt mulle, aga see kukkus hoopis maha ja turvamees ulatas selle kõrvalseisjatele edasi. Rioti medikas oleks festivalist küll äge meene olnud, aga vähemalt sain bändimeestega varem ise kohtuda ja pilti teha, lisaks veel autogrammid käele. Ülimalt sümpaatsed tüübid ja tahaks neidki kiiremas korras uuesti näha.
Ülikõva elamus, ei jõua järgmist korda ära oodata. Kolme päevaga praktiliselt kõik mu lemmikbändid nähtud, sõnulseletamatult kõva kogemus.