Love

[Soprano]

Love
Love (2015)

Tänavuse Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, Gaspar Noé "Love" tõi maailma filmimaastikule uue žanri – 3D kunstiline porno. Kultusrežissööri staatusesse tõusnud Gaspar Noé kirjeldab ise oma uut šedöövrit nii:

"Armastus ilmneb sealpool head ja kurja. Armastus on geneetiline vajadus. Armastus on teadvuse muudetud seisund. Armastus on kange narkootikum. Armastus on vaimuhaigus. Armastus on võimumäng. Armastus on selleks, et end ületada. Armastus on pimestav valgus. Armastus on sperma, higi ja pisarad."

"Love" on erutav seksuaalne melodraama poisist ja tüdrukust ja veel ühest tüdrukust.

forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[rauls]

Vot sulle siis 3D pornot. Seksistseene on tõesti ohtralt (midagi šokeerivat küll pole), kuid lugu on nõrk. Peategelase soigumine oma armastatu järele muutus kohati päris tüütuks. Filmist jäi kõige eredamalt meelde see, kuidas suures plaanis purskas valget kinovaatajale näkku, nii et saal kohe rõkkas. Ootasin kultuslavastajalt Gaspar Noé'lt kõvasti paremat asja, sest tema viimane linateos "Enter the Void" pakkus mulle läbi aegade võimsaima kinoelamuse.

5/10

[Rasmus]

Liiga vähe seksi, et olla hea porno, ja liiga nõrk lugu, et olla objektiivselt hea film. Idee mulle iseenesest meeldis, tabude kujutamine kinoekraanil on tõepoolest tore ja ehk mõnes mõttes isegi tarvilik mõte, aga teostuslik pool oli küll paras katastroof. Ma ei ole Noé varasemaid teoseid näinud, nii et ma ei tea öelda, miks teda heaks lavastajaks peetakse, aga see film küll tema (ega õigupoolest ka kellegi teise) andeid esile ei too. Stiil mulle iseenesest meeldis, eriti see katkendlik montaaž, kuid üksluine lugu teeb ülejäänud faktoritele karuteene ning tervikuna ei ole siin midagi meeldejäävat, vähemalt mitte positiivses mõttes. Isegi seksistseenid, mille kohta nüüdseks juba üpris mitmelt rindelt vastukaja kuuldud on, ei olnud midagi nii ekstreemset, et neid otseselt suure kella (ha ha vist?) külge panema peaks. "Nümfomaan" oli minu pilgu jaoks märksa hullem. 3D muudab kogemuse muidugi vaataja jaoks isiklikumaks ja võib-olla peitub kogu kõmu põhjus just selles, aga ausalt öeldes polnud isegi need efektid eriti märkimisväärsed. Võimalik muidugi, et Artise 3D-tehnika on aegunud, sest eilsel seansil oli pilt kuidagi väga tume, lausa häirivalt. Sel põhjusel (vähemalt osaliselt) ei suutnud ma ka päris mitmel naistegelasel vahet teha, kuna kõik nägid minu jaoks enamvähem samasugused välja. Isegi Omi, keda Ralf tõenäoliselt blondiks näitsikuks nimetaks, oli mõnes kaadris tumedapealiste tüdrukutega äravahetamiseni sarnane. Selles stseenis, kus Murphy mingil peol neiuga vannituppa läheb, olin ikka päris segaduses, kuna mul polnud aimugi, kas tema partneri näol on tegemist Electra või mingi suvalise tüdrukuga. Ühtlasi meenutas Murphy kohutaval kombel seda "Shark Tale'i" peategelast.

Spoiler :

Kui üks neist poleks kala, siis oleksin veendunud, et tegu on sama tegelaskujuga.

Positiivselt poolelt: Pink Floydi muusikat pole vist küll varem üheski halvas filmis nii hästi kasutatud. "The Walli" peal on "Is There Anybody Out There?" suhteliselt mittemidagiütlev vahelugu, aga "Love" andis sellele mingi ime läbi hoopis võimsama ja suurema vormingu. Selle eest olen küll tänulik.

3/10

Noh, loodetavasti tuli piisavalt negatiivne postitus, et kedagi vastu argumenteerima ärgitada.

[Soprano]

Minu jaoks rikkus see "film" lausa kaks John Frusciante lugu ära. Õnneks olen vaikselt unustamas, et seda "filmi" üldse vaatasin.

[Ralf]

Mina filmi suhtes nii karm ei ole (võib-olla kuna seal ei olnud mingit räpast anaalseksi stseeni Bob Dylani saatel!), kirjutasin PÖFFi ajal nõnda:

Kurikuulsa enfant terrible'i Gaspar Noé uusim draama "Love" on jõudnud kõvasti suminat tekitada ja ega selles midagi üllatavat pole, kui film alla 18-aastastele keelatud on ning ohtras koguses reaalset seksi sisaldab. Ja kõigele lisaks on see 3D's! Mind igatahes üllatas, kuivõrd armsa ja eleegilise filmiga tegemist on. Treiler jättis sellest hulga kreisima mulje. Paraku tekitas "Love" ambitsioonikusest hoolimata ka üksjagu igavust ning pani vahepeal silmigi pööritama. Gaspar Noé on kuidagi pehmeks muutunud, kas pole? Seksistseenid, mida filmis tõesti palju, on maitsekalt üles võetud (operaator Benoît Debie on taas eeskujulikku tööd teinud) ja peegeldavad alati lahedalt tegelaste tundeid — siin on nii hellat armatsemist kui agressiivset keppimist —, ent kui seksistseenide radikaalsusega kord ära harjud, oled sunnitud tõdema, et vaatad üpriski sisutut ja venivat draamat, mis pole nii romantiline ega tähendusrikas, kui tahab olla. Stiililiselt on see iseenesest lahe ja peen nagu Noé varasemadki filmid, ent mitte nii elamuslik. Kõige tipuks ei anna 3D "Love'ile" kuigi palju juurde. Läila värk.

P.S. Nägin filmi Solarise suures saalis ja tundsin samuti, et pilt on häirivalt tume - üks põhjustest, miks 3D'd antud filmi puhul lõpuks pigem ebavajalikuks pidasin. Need prillid tumendavad ikka.
Mul oli ka raskusi tüdrukute eristamisega vahepeal. Aga Electra oli eriliselt veetlev!

[JazZ-]

Arvesse võttes suuremõõtmelises koguses hate'i, mis "Love"-ile osaks on langenud, tundub see film olevat puhtakujuliseks kinnituseks väitele, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Kuigi valdav osa maailmast paistab arvavat, et see teos on üks suur häbiplekk filmikunsti ajaloos, ei ole ma ise sugugi nii negatiivselt häälestatud. Koer võib olla maetud sinna, et ka "Enter the Voidi" suhtes läksid mu vaated teiste planeedi elanikega lahku ja seega polnud mul "Love"-i vaatama minnes raskesti ületatavaid "mida nüüd siis pakub lavastaja, kelle käe all on eelnevalt valminud üks käesoleva sajandi paremaid filme?" ootusi. Loomulikult võib neid koera laipu vedeleda ka mujal, aga põhjalikuma kaevamistöö asemel valgustan teid hoopis oma valgustava arvamusega.
Kuna 3D mainimine tundub selle filmi juures olevat postituse kohustuslik komponent, siis igaks juhuks ei hakka ka mina sellest rangest piirangust mööda hiilima. Kuigi leian, et "Enter the Void" saavutas hoolimata James Cameroni lemmiktehnoloogia kasutamata jätmisest peapööritamises tunduvalt parema tulemuse kui "Love", ei saa ka väita, et viimane sellel rindel üldse midagi ei pakkunud. Siiski arvan, et 3D-l polnud sellega just kuigi palju pistmist ja film oleks ka ilma pildi ebavajaliku tumendamiseta üsna edukalt töötanud.
Silma on hakanud, et ühe puudusena Noé uusima linateose juures kiputakse esmajoones välja tooma viletsat näitlemist. Keegi IMDb's arvas selle kohta näiteks nii:

His lines are delivered with such a flat misanthropic moribund tone that you can't believe anything he says.

Veidral kombel aitas minu jaoks see monotoone morbiidne toon pigem just õhustikuga sobituva meeleolu loomisele kaasa ja ei tekitanud seega ka mõtet, et näitlemisega midagi viltu oleks. Lisaks filmi misantroopsele narratsioonile lummas mind väga ka kaadrite kompositsioon, mis nii paigutuse kui värvide osas imetlusväärselt kaunilt viimistletud oli. Peale selle esines "Love"-is minu jaoks rohkelt äratundmisrõõmu - eelkõige sellepärast, et Electrat kehastanud näitlejanna meenutas välimuselt häirivalt palju ühte mu sõbrannat. Lisaks tekitas film üsna tugeva assotsiatsiooni "(500) Days of Summeriga", nii sarnasel kujul toimuvate ajahüpete kui ka loo üldise sisu poolest. "Love"-il õnnestus küll räbala enesetunde tekitamine tunduvalt edukamalt (nagu Noé filmidel ikka), aga üldpildis ma suurt erinevust ei näe (järjekordne kriitika 3D tumedate prillide arvele?).
Plusspunktina võib veel välja tuua, et analoogselt Rassule ei pidanud ma Pink Floydi "Is There Anybody Out There?"-i eelnevalt just väga märkimisväärseks looks, aga filmis mõjus nii kütkestavalt, et ei saanud enne koju jõudmist isegi aru, mis lugu see on (kuigi teadsin, et ma tean seda).

IMDb's tundub paljusid vaevavat Gaspar Noé kinnisidee seksiga, aga mulle tundus huvitav pigem see, et tema enda järgi nimetatud tegelaskuju pidevat kõikvõimalike sõimusõnadega üle valati. Mingi metatasandil kriitikute vastuvõtu etteaimaine?

Minu jaoks oli ka üllatus näha alastistseene filmis, kuna Eestis vanusepiiranguks MS-12.

Euroopas kaitstakse lapsi vägivalla ja tapmise eest, USAs alasti keha ja seksi eest.

Ha! In your face, eerik (vähemalt juhul, kui filmi nägema juhtusid).

Veidi off-topic, aga enne saali sisenemist ütles kinotöötaja, et koht, kus ma istuma peaksin, pole hetkel kasutuskõlblik, sest kellelgi juhtunud õnnetuse tõttu olevat see pisut märg.

Spoiler :

7-8/10

[Ralf]

Electrat kehastanud näitlejanna meenutas välimuselt häirivalt palju ühte mu sõbrannat.

What's her name???

Minu arust need ajahüpped olid üheks suureks nõrkuseks, lineaarsemana oleks lugu palju selgem olnud. Mul oli igatahes raske aru saada, mis juba juhtunud on ja kui palju aega on möödunud erinevate sündmuste vahel.