Postitas Spellbound » 18. Jaanuar 2016, 20:13
Visuaalse loo jutustamise poolest meistriteos. Igal kaadril on suhe karakteritega ja igal stseenil väike 3 akti struktuur. Stsenaarium on ebatavaline, sest filmi teises pooles selgunud tegelik süžee võttis ohjad üle peategelaselt, keda lihtsalt kasutati ära. Loo tasandil mõjuv ka oma lihtsuse pärast. Millest see film on? Näiliselt justkui agentuuride igapäevasest tööst. Tegelikult sellest, et kui kurjust ei saa võita, siis tuleb minna kahe kurja suhtes selle vähem kurja poolele.
Johannssoni muusika, helimontaaž, Deakinsi kaamera ja Villeneuve režii - vähe saab näha filme, kus nii tavalised filmidele omased elemendid paistavad teravalt silma ja lausa lõikavad oma konkreetsusega.
Helimontaaži näide - Alejandro magas lennukis. Kate vaatas talle otsa või pigem uuris tema värisevat kätt. Taustal kõlas lennukimootori müra, kuhu aeglaselt imbus sisse aina valjemaks muutuv õudust täis karjete koor, mille peale ärkas Alejandro üles ja Kate ehmatas. Ka mina ehmatasin selle peale.
Vähe on filme, kus on võimalik ehmuda ka kõige muu kui õudusfilmidele omaste kiirete hirmutamiste peale.
Veel vähem on värskeid filme, kus mul tekib huvi pärast mõne stseeni vaatamist tagasi kerida ja jälgida kaamera liikumist ja üldist lavastust. Näiteks päris filmi alguses on nõupidamisruumis paigutatud kaamera Josh Brolini selja taha nii et me ei tea kogu stseeni aja, kellega on tegu ja veel vähem, mis näitlejaga on tegu, aga see poelgi oluline. Olulised on need, kes kõnelevad ja vaataja pilk liigub automaatsel nende poole, kes kõnelevad. Pole vaja lõigata nägude peale suurde plaani. Vaja on ainult ühte kaadrit ja kogu info on olemas. Kaasa arvatud see, et mees, kes on seljaga jätab väga müstilise mulje. Lisaks ei paigutatud kaamerat Brolini selja taha mitte ainult sellepärast, et jääks vaatajata jaoks müstiliseks, vaid ka sellepärast, et tegu oli sama vaatega, mida Kate nägi nõupidamisruumi kiigates - üks mees oli talle seljaga ja teiste näod olid selgelt eristatavad.
Stsenaarium ise on üsna napisõnaline, mistõttu lubas režissööril luua visuaalseid motiive, mille peale polnud stsenaariumit kirjutades võib olla mõeldudki.
Ja see viimane stseen jalgpalliplatsil. Suurepärane punkt filmile, mis oli kohati nii pingeline, et tekitas isegi külmavärinaid.
10/10
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1