Forzelius kirjutas:Kirik pidi nagu mingi mega badass vastane olema, aga ma ei tundnud seda mitte kuskil.
Mmm.. ei ole nõus. Ja seoses sellega ei ole nõus ka sinu teise väitega, et režii oli nõrk.
McCarthy tegi ilmselgelt teadliku otsuse rääkida see lugu võimalikult elulähedaselt. Ilmseim näide on see, et mingis veidi teistsuguses filmis, oleks kõigi nende ajakirjanike omadused koondatud paari karakterisse. Tegevusliin oleks selgemini välja joonistunud ning vaatajale oleks pakutud mingeid imeliselt kokkukõlavaid kulminatsioone. Selle asemel meenutab Spotlighti karakterite toimetamine pigem sipelgate sebimist. Kõik kisuvad seda lugu veidi enda suunas. Lõpptulemuseni jõutakse üksnes läbi koostöö.
Seoses selle reaalsuse taotlusega ei oleks kiriku kui mingi kõikjale imbunud ja saladusliku organisatsiooni kujutamine asjakohane. See ootus on filmi poindist täiesti mööda. Spotlight ei kujuta mitte võitlust varjudega vaid paradigmamuutust. Ja paradigma on definitsiooni kohaselt üleüldine ning seda jagavad peaaegu kõik karakterid selles filmis. Seega ei ole mingi vuntsi keerutav papp üldse teemas. Probleemi rõhk on selles, et sisuliselt kogu Boston aktsepteerib olukorda, hoolimata sellest, et illusioon normaalsusest käriseb pidevalt. Keegi ei taha kogukonna üleüldise aktsepti tõttu paati raputama hakata.
Ma ei tea teist filmi, kus oleks neid ajuplahvatuse hetki nii veenvalt kujutatud. Kui selle loo skoop saab tegelastele selgeks siis ei ole see mingi võidukas hetk, kus Sherlockid panid puzzle kokku. Nad kõik on lolliks löödud, sest see on fcknfundamentaalne teema. Ja see on umbes loo algus, sest Spotlighti puhul on fookus suunatud (heihoo!) hoopis protsessile. Sellele mis määrani tuleb leida kinnitused, sellise loo trükkimiseks, ning kuidas tuleb arvestada teise aktuaalsete teemadega/leheruumi/leheküljenumbri ja millega tahes. Mul igatahes tekkisid mitmed paralleelid sellega, kuidas The Wire's asju kujutati.
Negatiivse poole pealt, kuna puuduvad need "maagilis-realistlikud" kulminatsioonihetked ei ole ka momente, kus meloodia pühiks emotsiooni tõusulainega vaatajast üle. Arvan mõistvat mida taotleti, kuid minu jaoks ei õigust lõpuni tolle palju korratud muusikalise teema lakoonilisust. Oleksid võinud eelarves teise loo jaoks ka raha leida. Helitausta kriitikaga ühineksin seega kõige enam,
mos def kõige nõrgem lüli.
Kokkuvõtvalt siiski üks 2015. aasta parimaid filme.