Kickflick kirjutas:Paraku üks filmiklišee ei meeldinud mitte üks teps, milleks oli peategelase traagiline lugu minevikust. See oli küll vajalik, kuid sellega oleks võinud pisut oodata või humoorikamalt lahendada. Dramaatika sissetoomine on teistelgi Marveli väljaannetel, nagu näiteks "Ant-Man" tuure maha võtnud.
Ma ei ole koomikseid küll otseselt lugenud, kuid minu arusaamise kohaselt on vähk Wade Wilsoni puhul üks mütoloogia põhiosasid. See asetabki ta tollesse
catch-22 olukorda. Ühelt poolt on püsib ta välimus tänu sellele paranemisvõimele täpselt selline, et on kirjeldatav kõigi nende mahlakate fraasidega, mida ka filmis kasutati. Teiselt poolt ei saa ta võimetest loobumisega seda olukorda tagasi pöörata, sest muidu sureks ta üsna koheselt ära. Filmis seda vastuolu nagu otseselt lahti ei seletatudki.
Aga jah, sellest traagilisest taustaloost päris tuimalt üle astuda poleks ka nagu saanud.
Ühtlasi, Marveli filmiga on tegu ju kõige pinnapealsemal moel. Filmistuudiona nad Deadpooli loomisega seotud polnud.
Ruudu lähenemine tundub õiglane. Korralikku analüüsi sellele filmile ei ole erilist mõtet rakendada, kuid meelelahutusena töötab vähemalt vaatamise hetkel hästi. Metahuumorit ja
inside joke'e lastakse valanguna ning dialoog on püsivalt terav. Ka action on valdavalt leidlikult lahendatud.
Üks asi kiskus aga ka mind juba filmi keskel elamusest välja ning häirib siiani. Vanessa karakter on lihtsalt üle igasuguste piiride ideaalne ning seda ei ole isegi üritatud millegagi õigustada. Otseste vaataja poole pöördumistega filmis, kus karaterid ise on absurdist üsna teadlikult, ei aseta keegi sellele olukorrale laternat peale ega kommenteeri seda mingilgi moel. Ehk siis, see on võibolla aines siiras hetk Deadpool's ning see on ka filmi kõige nõrgem osa. Saan aru, et nendel stsenaristidel on kõva Deadpooli
boner, aga ma ei arva, kas seda pidi ilmestama tolle manifestatsiooniga.