Viimane kontsert, millel käisid

[Rasmus]

Kuna sellist teemat veel pole...

Anyway, käisin eile Viljandis Rock Rampil, nagu igal suvel ikka kombeks on olnud. Bändid olid kõik üsna head, aga esimene tõsiselt äge asi oli Driven, mida nägin lives esimest korda. Meeletu energia ja ülilahe muusika.

Õhtu naelaks oli loomulikult Winny Puhh, kes ületas juba kolmandat korda kõik minu ootused. Esimesel aastal olin üllatunud, et keegi midagi nii ägedat üldse teha saab ja teisel aastal olin üllatunud, et sellest saab omakorda veel midagi ägedamat teha ning... seekord puhuti rahva meeled täitsa minema. WP on endiselt Eesti kõige ägedam live-bänd ja olen üsna kindel, et sellise hooga jätkates ei kaota nad seda staatust veel nii pea. Sest kes muu sõidab kraanaga rahva kohal, korraldab keset kontserti rahva seas maadlusmatše, teeb stage-dive'e, loobib publikusse kabatšokke ja pakub selle kõrvale veel nii raju muusikat.

[Rasmus]

Nii, Roger Waters nüüd minulgi nähtud. Ootused olid relatiivselt madalad, kuna "The Walli" film ei meeldinud üldse ja prolly nii oligi parem, sest kontsert andis filmile vastupidiselt ikka ülikõva elamuse. Floydi muusikast on mul suuremas osas savi, aga halba midagi selle kohta ei ütle ja lives oli kõik super, kavatsen edaspidi aktiivsemalt kuulama hakata. Muusikaliselt kõige kõvem pala oli "Comfortably Numb", mille Kilminster (?) seal üleval müüril perfektselt ära mängis.

Kui kontserdist midagi negatiivsemat tahta leida, siis vaheaeg oleks võinud olemata olla, kuna see 20-30 minutiline ootamine oli veits tüütu. Samas oli tegu suures osas ka etenduse, mitte lihtsalt tuima lugude esitamisega, nii et selles mõttes on väike puhkepaus ka mõistetav. Rahvas oleks võinud ehk pisut elavam olla, sest lauldi ikkagi nende emakeeles jne, aga küllap oldi liiga hõivatud laval toimuva jälgimisega.

Muidu oli küll 10/10 kontsert, esimestest nootidest kuni lõpuni välja. Kohe pärast lõppu ütlesin, et tahaks uuesti näha, aga kardan, et seda võimalust mul enam ei tule. Üritasin alguses ägedamatest momentidest pilti teha, kuid sain üsna pea aru, et kogu kontsert on niivõrd eepiline, et seda peaks juba tervikuna filmima...

[Rasmus]

Saabusin äsja Winny Puhhi sünnipäevakontserdilt Rock Cafes ning hetke emotsiooni põhjal ütleks, et tegu oli praeguseks hetkeks jällegi bändi parima livega. Ja sel korral ei piirdunud asi ainult Winny Puhhiga ― sain oma silmaga ära näha ka Strippar-Marco! Alguses hakkas pisut kahju, kui teda pudelitega loobiti, aga noh, tuleb tõdeda, et ta laulis ka kriminaalselt halvasti ja peale "Poliitika" loo, mis on omaette tasemel huumor, ta midagi väga kuulamisväärset ei pakkunud. Vaadata oli samas nii mõndagi, kuna "strippar" pole ta eesliide sugugi mitte põhjuseta...

Nii, ja siis oligi Winny Puhh. Nende esinemine oli meeldivalt tihe: enamus ajast kulus muusika esitamisele, mitte muule jamale, nagu näiteks viimasel Rock Rampil oli. Mulle kohutavalt meeldib, et nad esitavad lugusid lives hoopis teisiti kui plaadil, nt "Peegelpõrand" ja juba algselt päris raske "Kolm põrsakest" on kontserdil kõvasti rajumad ja mängitud vähemalt kahekordse kiirusega. Korraldajaonu polnud kahjuks küll täna päris oma tippvormis, sest "Jube lugu" läks tal täitsa käest ära ja ka teistel lugudel jäid vahepealt mõned sõnad ära, kuid muidu järjekordselt vinge kontsert. Kostüümide valik oli samuti märkimisväärne.

Nüüd pesen käed rahva sekka hüpanud trummari kehalt pärinevast rohelisest värvist puhtaks ja lähen voodisse ärakarjutud häält puhkama...

[uLtImAtEcRiTiC]

Rassu ja Rassu õde, kuidas Scorpions meeldis?

[Rasmus]

Rassu ja Rassu õde, kuidas Scorpions meeldis?

Rassu õe arvamust ei oska täpselt kommenteerida, aga ma ise ootasin pisut enamat. Prolly mu enda viga, kuna olen Scorpionsi kuulamisel põhiliselt hittidele keskendunud ja enne viimast nelja lugu ei osanud seda üritust kuidagi nautida. Kuigi aeg läks päris kiiresti, Schenker on endiselt lahe ja trummisoolo oli päris andekalt lahendatud. Ja neid kolme lisalugu olen terve elu kuul(a)nud, nii et lõpuks nende lives kuulmine oli väga vinge.

Kadestan soomlasi, kes said ühe korraga nii Accepti kui Scorpionsi.

Kokkuvõttes ikkagi rahul, kuna ma kontsertide osas eriti kriitiline ei oska olla. + Tasuta pilet jne.

Kus te muidu olite? Emotsioone ka paluks.

[uLtImAtEcRiTiC]

Kus te muidu olite?

Sa vist ei näinud mind? Tulid pärast lõppu treppidel vastu. Sektor 104 vms olin.

Emotsioone ka paluks.

Rassu õe arvamust ei oska täpselt kommenteerida, aga ma ise ootasin pisut enamat. Prolly mu enda viga, kuna olen Scorpionsi kuulamisel põhiliselt hittidele keskendunud ja enne viimast nelja lugu ei osanud seda üritust kuidagi nautida. /-/

Kokkuvõttes ikkagi [ei jäänud] rahul[e]. Tasuta pilet jne [+1].

Ehk siis ei olnud sihtgrupp ja ei jäänud ka rahule, eriti helikvaliteediga (see vist mingi Eesti värk).

[Rasmus]

Nii, peaks Manowari kohta ka mõned sõnad seadma.

Hääl on üleeilsest endiselt osaliselt ära. Metali kuningateks ei kutsuta seda bändi sugugi ilma põhjuseta, sest nagu laulureadki ütlevad - other bands play, Manowar kills. Heli oli tõesti erakordselt kõva ja lava ees olemist poleks ilma kõrvatroppideta talunud. Esimene reaktsioon oligi "man, they blast", kuna kõlaritest tulev heli otseses mõttes puhus näkku, kui seda üldse võimalik ette kujutada on.

Kui muusikaline osa nüüd kõrvale jätta, siis õhtu pärliks oli, tuleb tunnistada, Joey DeMaio u viieminutiline monoloog eesti keeles. Head muusikat on varemgi kuuldud, aga sellist asja nägin küll esmakordselt.

Tõsiselt kahju on, et tänasele kontserdile minna ei saa. Ega ka eilsele, for that matter. Loodetavasti näen neid tulevikus ikka veel, sest olenemata meeste relatiivselt kõrgest vanusest, ei tundu absoluutselt, et kuningad veel niipea trooni loovutada plaaniks.

[Forzelius]

Käisin siis ka eile, Rassu jutule pole eriti muud lisada, kui seda, et ma olin ilma troppideta (kõrvatroppideta ja ega muidu lonte ka polnud, hea publik) kolmandas reas ja kõrvad siiamaani lukus. Epic sound ikka. DeMaio monoloog oli cool. Setlist oli vinge, kuna Kings of Metal on nagunii mu lemmikalbum neilt, siis sai kõike täie raha eest. Vast näeb neid kunagi veel, sest tõepoolest, hoog raugemas ei paista. Adamsi vokaal polnud ka üldse nii nagu arvasin (heas mõttes). Vaadates, kuidas veerevad kivid veel 70ndates tuuritavad, siis annan Manowarile vähemalt 10+ aastat aega.

[Rasmus]

Accept 2. detsembril Rock Cafes ehk 2 tundi ja 10 minutit puhast Saksa teutoonilist terrorit!

Spoiler :

Vahelduseks oli väga tore näha, et mõni bänd fännidest ka lugu peab ja kontserti õigeaegselt alustab. Accept astus lavale vaid mõned minutid peale üheksat ning järgneva 130 minuti jooksul kanti ette 21 lugu bändi imelise 46-aastase karjääri igast otsast.

Accepti laval nägemise muudab unustamatuks nende ülimalt energiline kitarrist Wolf Hoffmann, kes on easily kõige ägedam pillimees ever. Ma ei ole piisavalt teadlik, et rääkida ta muusikalistest oskustest, kuid soolode maha mängimisega saab ta küll hakkama mängleva kergusega ning tema aktiivset suhtlemist publikuga oli vägagi meeldiv jälgida. Enne oma "Final Journey" eepilist soolot vaatas ta mulle korraks naeratades otsa...

Väga positiivne elamus ja loodan, et näen Accepti veelkord sellistes tingimustes, kus ma pole just kontserdi nimel nii suurt ettevalmistust pidanud tegema. Praegu jäi kontserdi nautimist pisut segama asjaolu, et olin nädal aega ainult Accepti albumeid ja setlisti läbi kedranud ning sõnu pähe õppinud. Paistis, et ka Tornillo (laulja) hakkas naerma, kui nägi, et ma isegi "Ahead of the Packi" ajal kaasa laulsin.

[Rasmus]

Käisin Nukuteatris Sal-Sallerit ja Erko Laurimaad kuulamas. Sellised akustilised lived tuletavad meelde, miks bänd algselt kunagi meeldima on hakanud. RaudSalleri imelist keemiat ei ületa vist küll miski, aga Sal-Saller oleks ka üksi sügavalt sümpaatne ning uue hingamise leidnud Smilersi laulud läksid täna väga hästi peale.

[Forzelius]

The Dandy Warhols Prahas. Not too bad, vb liiga kõlari lähedal olin, heli veidi kannatas selle arvelt mu silmis. Vokaalidest oli raske aru saada, nähtavalt tuuri viimane kontsert. Muidu oli äge, vb ehk oleks loodanud mingit encore'i, mida ei tulnud. Üks lemmikbänd oma silmaga ära nähtud - alati tore.

[Rasmus]

Teisipäeval mängis Nukuteatris Mr. Lawrence. Minupoolne ettevalmistus puudus ja bändi muusikaga varasemalt eriti kursis ei olnud, aga sellele vaatamata sain väga mõnusa kontsertelamuse. Mihkel Raud on peaaegu et sama meeldiv kui Sal-Saller ja jutt jooksis tal tavapäraselt hästi, ehkki nagu varemgi öeldud, siis RaudSalleri duo on ikka ületamatu. Muusikalisest poolest meeldis kõige rohkem uues kuues lõpulugu "Sõidulaul" (väga lahedalt proge) ja Inese poolt tuntuks lauldud "Kus kulgeb kuu", mis tõi Mihkli imelise vokaali eriti tugevalt esile. Ei olnudki varem kursis, et viimane nimetatu on algkujul Mr. Lawrence’i lugu olnud.

Lisaks uuele teadmisele, et Rushi liikmed aeg-ajalt Eestis rattamatkadel käivad, jagan mõnda katkendit ka algkujul:

Raud: "Korraldasime Mr. Lawrence’i viimase plaadi esitlemiseks ägeda kontserdi, rentisime mingi hiiglasliku koha. Kutsusime soojendama Claire’s Birthday, nad raha ei tahtnud, tahtsid ainult mängida. Kui kontsert kätte jõudis, siis rahvast voolas kohale massides. Esimesena läks peale Claire’s Birthday, mängis oma pool tundi ära, ja kui nemad lavalt ära läksid, siis läks kolmveerand rahvast ka minema. Nad olid tulnud Claire’s Birthday’d vaatama..."
-trummar hakkab midagi jutustama-
Raud: "Rahvas tuli siia ikka mind vaatama."
Trummar: "Aga mis siis juhtub, kui mina ära lähen ja kolmveerand publikust läheb ka minema?"
-publik naerab-
Raud: "I stand corrected."

Jäime Eesti Laulul teiseks. Ma kirjutasin Lennale loo, "Mina jään". Ott võitis sel aastal. Oleks ma seda teadnud, poleks ma teda superstaarisaates edasi lasknud.

Sel hooajal, kui mina veel viimast korda superstaarisaate kohtunik olin, jäi Elina Born teiseks, Rasmus Rändvee võitis. Pärast n-ö afterpartyl nägin teda, tüdruk oli jumala löödud, ta võttis võistlust eriti tõsiselt. Läksin juurde, "Elina, sinu suur hetk alles tuleb." Ise mõtlesin, et tuhkagi ta tuleb. Nüüd saan kelkida, et ma ju ütlesin!

[Rasmus]

Fire in the sky, paradise is here...

Spoiler :

Eile sai Helsingi jäähallis viimaks ära nähtud klassikalise briti metali suurkujud, keda ma nüüd juba mõned aastad oma lemmikbändiks olen pidanud. Kusjuures emotsioonid väga laes ei olegi, olen vist Priesti tegemistega nii läbi ja lõhki kursis olnud, et üllatuselementi erilist polnud. Teadsin küllalt täpselt, kuidas nad laval liiguvad ja mida teevad, setlist oli loomulikult varemgi selge, Halfordi karjed olid ka väga oodatud hetkedel ja täpselt sama ägedad, kui Youtube’i vahendusel nähtud. Kõige vingem hetk oli minu jaoks loomulikult kauaoodatud "Painkiller", mis minu jaoks kindlalt nii Priesti repertuaari kui ka kogu ülejäänud maailma parim laul on, ja selle suutis Halford väga korralikult ära karjuda. Isegi muidu küllalt staatiline Tipton hakkas "Painkilleri" ajal hüppama. Eriti positiivse mulje jättis noor kitarrist Richie Faulkner, kes terve kontserdi vältel väga vahetult publikuga suhtles ja medikaid loopis (ehkki need langesid valdavalt piirdeaia teisele poolele). Publik oli küllalt rahulik, eriliseks hüppamiseks ei läinud, kuigi noori oli (vähemalt lava ees) oodatust rohkemgi. Enamuses oli siiski vanemaid mehi, aga see on 45-aastase ajalooga bändi puhul ka mõistetav.

Uus varustus:


Terve kontsert

Juulis siis uuesti!

[Kickflick]

Suurtele kontserditele olen viimastel aastatel häbiväärselt vähe sattunud, kuid mõni nädal tagasi käisin kuulamas Estonia kontsertsaalis hooaja lõpukontserti, kus esitati nii Pärdi, Prokofievi, Tchaikovski kui ka Stravinski teoseid. Suurima elamuse jättis Prokofievi kolmas klaverikontsert, mis oli pianisti poolt väga võimsa intensiivsusega ja rokkivalt esitatud. Tasuta veini ja juustu pakuti ka!

[Rasmus]

Käisin Teletornis kuulamas Helin-Mari Arderit ja Sven Kullerkupu kvartetti. Vahelduseks päris huvitav näha, kuidas muusikud pillidega armastust teevad, korralik hingekeeltel mängimine. Jazz-muusikaga ei ole ma üldiselt väga sina peal, aga teatud koguses on uut infot alati meeldiv omandada ja silmaringi laiendada, eriti kui ees on niivõrd andekad muusikud nagu Kullerkupp või Jaak Sooäär, kelle gilmourilikku kitarri kuulaks vabalt veel. Atmosfäär on sellisel kontserdil ikka hoopis teine, antakse edasi teistsugust feelingut. Kohati oli Ahto Abnerit (trummidel) jälgides tunne, nagu vaataks "Whiplashi", mõne loo ajal läks päris pingeliseks, kuigi valitsevat õhkkonda võiks vist pigem intiimseks nimetada.