Kommentaariks tõlgitud pealkirjale: romaan pole eesti keeles ilmunud, väljendile "inherent vice" pole meie keeles head vastet, ent samas pole see ka väga levinud väljend ja seega kasutasin enda (puudulikku) loomingulisust: "Loomupärane pahe".
Lugemiseks artikkel Eesti Kirjanike Liidu ajakirjast "Looming":
Thomas Pynchoni (s. 1937) puhul on fraas „ameerika kirjanduse elav klassik” muutunud kinnisepiteediks, millele on alust andnud eelkõige romaanid „V” (1963) ja Gravity’s Rainbow (1973). Selle erudeeritud, kuid üsna komplitseeritud stiilimeistri ja hipiajastu hääle kuuendast romaanist Against the Day(2006) oli paar aastat tagasi põgusalt juttu ka „Loomingus” (2007, nr. 1, lk. 156—158). Nüüd, Pynchoni kohta väga kiiresti, on kuuendale romaanile järgnenud seitsmes.
Thomas Pynchoni uus romaan kannab pealkirja Inherent Vice, ja nagu eelmise romaani puhul, ei pääse seekordki pealkirja selgitamisest. Sõnaühend inherent vice, mida võiks vahest tõlkida sisedefektiks, varjatud kahjustuseks või loomulikuks praagiks, on õigupoolest majandustermin. Sellega tähistatakse kaubakoguses või kinnisvaras peituvat loomulikku hävinemisriski — partii kanamunade transportimisel on olemas võimalus, et osa mune puruneb, ostetud puumaja puhul võib sinna sisse lüüa vamm jne.
Mis seos on sel majandusterminil Pynchoni romaaniga, jääb muidugi iga lugeja enda otsustada. Inherent Vice’iga suutis kirjanik oma rohketele fännidele igatahes pakkuda üllatuse, sest tegu on detektiivromaaniga, ja nagu arvustajad tõdevad, pole teos sedapuhku ka nii kaelamurdvalt keerukas, nagu Pynchoni puhul on harjutud eeldama, vaid sobib mõne meelest koguni rannalektüüriks. Oma käekirjast, lemmikmotiividest ja -võtetest pole autor aga žanrivahetusest hoolimata loobunud ning paljud arvustajad väljendavad selles suhtes kas otse või kaude teatavat küllastumist.
Romaani tegevus toimub 1970. aasta paiku Los Angeleses. Kuldsed kuuekümnendad on lõppemas, Valges Majas resideerib Richard Nixon, käib Kambodža pommitamine. Umbes 30-aastase alternatiivset elulaadi harrastava rahuvõitlejast ja afrosoenguga hipist eradetektiivi Larry („Doc”) Sordello poole pöördub abipalvega tema kunagine tüdruk Shasta, et Doc aitaks ära hoida kavandatavat kuritegu. Nimelt kahtlustab Shasta, et tema praegust väljavalitut, miljonärist kinnisvaramogulit Mickey Wolfmanni tahetakse röövida. Varsti pärast seda kaob niihästi Shasta kui ka tema miljardärist kallike ning kadumismüsteeriumi lahendamine saab Doci südameasjaks. Lahendust tuleb tal otsida pideva narkouimaga heideldes ja intriig osutub keerukaks ning mitmekihiliseks, viies ta kokku Los Angelese korrumpeerunud politseiga, organiseeritud ja organiseerimata kuritegevusega, purjelaudurite, hangeldajate ja rokkaritega, kiimalise hambaarstiga, endisest vangist neonatsiga jne. jne. Kõige keskmes on salapärane Kuldkihv, mis vahel näib olevat kuunar, vahel aga terve narkokartelli nimi.
„Selge see, et palju uut siit ei leia. 72-aastane Pynchon varieerib oma noorusaastate geniaalse kolmiku — „V”, The Crying Lot 49 ja Gravity’s Rainbow teemasid. Isegi melismid on tuttava kõlaga. Mõttetud, väljamõeldud laulusõnad? Palun väga. Piduroad? Võtke külmutatud banaane šokolaadiga. Naljakad nimed? Vahest ehk El Drano-nimeline narkodiiler? Mis on anagramm tema tegelikust nimest Leonard,” kirjutab ajakirja „Time” arvustaja Richard Lacayo (1. VIII 2009), ja jätkab: „Samas ei maksa loota, et raamatu lõpus antakse selge pilt, milliste jõududega on tegemist. Pinchon ei sule teemat. Mida ta teeb, pealegi hiilgavalt, on see, et ta avab aknad kõiksusse, mille vangid me kõik oleme, aga keegi meist ei tea, kes pani käed raudu.”
http://www.looming.ee/index2.php?archiv ... icleid=216