Postitas lostinthemist » 31. Detsember 2014, 02:01
Mul on isiklikult hea meel, et CCP ja Solarise seanssidel on olemas inglisekeelsed subtiitrid. Tänu sellele sain nädalaks ajaks külla tulnud korea sõbrannat viia "Nullpunkti" seansile, mis talle väga meeldis. Pärast seanssi käisime Saiakangi kohvikus raekojaplatsi lähedal, kus filmiti "Nullpunkti" stseen peategelase ja klassijuhataja vahel.
"Nullpunkti" näol on tegemist mõnusalt muheda ja kaasahaarava filmiga, mida saaks välismaalastest sõpradele näidata, sest see pole liiga sünge näiteks koolikiusamise osas nagu "Klass." Kusjuures, kaks aastat tagasi kaks korealasest sõpra tulid külla ning näitasin neile "Klassi," mis tekitas neis väga julma (kultuuri?)šoki, aga see selleks.
Sama asja kirjutasin ka "Seenelkäigu" kohta või midagi analoogilist, aga on hea näha eesti filmi, mis pole üleni diip depressiivne, räme pseudosümboolika või raskelt sünge. "Nullpunkti" puhul on tegemist pisut malbe filmiga, mis ei jäta igavaks. Tunnistan ausalt üles, et "Sügisball" oli tehniliselt väga hästi tehtud, aga ma ei suuda seda väga vaadata filmi läbivate teemade pärast, mis on räigelt depressiivsed. Eesti elu on niigi depressiivne.
Korea sõbrannale meeldis ka väga "Nullpunkt." Tõi ühe punktina välja, kuidas välismaalase seisupunktist oli tal väga huvitav võrrelda koolielu. Korea koolisüsteem on sootuks erinev eesti omast, millest võiks välja jahuda vähemalt kahe A4 pikkuse analüüsi, seega ei hakka pikalt seletama. Ütlen lühidalt näiteks, et seal on igal koolil oma koolivorm, väga karm kohalkäimispoliitika ning ma ei tee isegi nalja, kui ütlen, et gümnaasiumiõpilane kulutab päevas keskmiselt 13-14 tundi õpingutele. Olen isiklikult paljudelt korea sõpradelt küsinud nende koolipõlve kohta ning see vastab kahjuks tõele. Koolielu võrdlemine oli ühtlasi ka üks põhjustest, miks ma soovisin talle seda filmi näidata. Muuhulgas näidati paljusid teisi asju - ossid, korteripeod, Lasnamäe korterid, koolielu, koolikiusamine, gümnaasiumi lõpetamine, "kõik teavad kõiki" külaelu Eestis jne, mis kirjeldab eesti elu päris hästi. Muidugi filmis olid mõned aspektid meelega üle võlli keeratud, aga samas kajastab see (kurvastusega) osaliselt mingit koogilõiku eesti reaalsusest. Näiteks mõni päev tagasi rääkisin, kuidas Eesti rahvastik on väike, mille näol oleks nagu tegemist suure külaga, ning ühel või teisel viisil kõik teavad kõiki. Ning kui Liisa ütles filmi alguses, et kõik teavad kõiki, puhkesime sõbrannaga naerma nii, et sai plahvatas.
Olen nõus Rassuga, et lahati väga palju erinevaid teemasid, mis mulle läks väga peale, vaatamata tõigale, et mõnedki neist olid käsitletud liiga pinnapealselt. Panin esmakordsel vaatamisel tähele ise ka, et montaaž oli kohati katkendlik ning eredalt jäi esilinastuselt meelde, kuidas sõnavahetus Liisaga koolivõimlas lõppes nii ootamatult.
Kaasahaarav, head osatäitmised, kohati väga hea helitöö (eriti rootsikeelse kõne ettelugemisel klassi ees) ning filmi lõppedes olid sees väga head emotsioonid. Lõpp sellise äraütlemisega oli väga vinge ja ajas mu sõbrannatki meeletult naerma.
7/10