Olen kõigega nõus, mis Spell postitas. Me olime seda kõike juba varasemalt arutanud, kohe pärast "Five Armies" esmavaatlust, ja kontrollinud ja veel kord kontrollinud kõik üle, et mida kõike Jackson "Kääbiku" viimase vaatusega teinud on. Nii kummastav kui see ka pole, aga Jacksonit ei saa tõesti mitte kuidagi süüdistada kerglases ja labases suhtumises "Kääbiku" filmide algmaterjalisse. Jackson ei ole George Lucas. Pigem on olukord otse vastupidi. Kuna peaaegu et kõik, mis Jackson on "Kääbiku" triloogiasse lisanud on pärit Tolkieni enda loomingust, siis ei jäägi muud üle kui austada Jacksoni suutlikust näha kurja vaeva, et oma kirjandusliku iidolit austada niivõrd põhjalikult kui ta vähegi suudab.
Aga Jacksoni suureks veaks ongi tema suutlikkus Tolkieni fantastikat niivõrd põhjalikut lahata ja ekraanile tuua. Selle tulemusena annab eelkõige "Kääbiku" viimases vaatuses tunda kaugenemine põhitegelastest ja nende eesmärkidest, millega kaasneb publiku ja kogu hiiglasliku sündmustiku emotsionaalse sidususe hääbumine. Seda kõike on väga kurb tõdeda, sest kõik, mis ekraanilt vastu vaatab, on valminud meeletu töö tulemusena.
Lisaks asjaolule, et Jackson armastab Tolkienit nii hullult, et lõi seosed kõige olulisemate sündmustega, mis "Kääbiku" ajal toimus, kuid mida raamatus üldse ei mainitudki, on ta loonud meeletute eriefektide ja arvutivõlurite töö tulemusena niivõrd kaasahaarava visuaaliga maailma, mida kuskilt mujal sellisel kujul kogeda ei saagi. Lisaks kõigele on ta veel näinud kurja vaeva, et kogu triloogia luua uuendusliku kõrge kaadrisagedusega - 48 kaadrit sekundis - ja kõik need filmid meisterdada sellisel kujul, et kõrget kaadrisagedust täiel määral ära kasutada. Jacksoni ja kogu meeskonna hing ja süda peegeldab vastu pea igas kaadris, sest ekraanilt vastu vaatav Tolkieni mütoloogia, värvikad tegelased, kaunis Keskmaa ja selle kultuurid ning suured tunded ja meeletud konfliktid on kõike muud kui odav. Seda kõike vaadates tuleb tõdeda, et Jackson peab olema ikka väga nupust nikastanud, et võttis kogu oma LotR-i kogemuse ja tegi kogu protsessi uuesti läbi, andes seejuures värskele triloogiale täiesti uued mõõtmed.
Nii et sõltumata kurvastavast asjaolust, et Jacksoni visioon kannatab juba üsna tuntava ülekoormuse all, on see mees tõeline kunstnik, kes tahab, vajab ja suudab midagi nii suurt võimalikult värvikalt ja mitmetahuliselt valmis meistertada.
Rääkides ülekoormusest, siis "Five Armies" on kindlasti kõige nõrgem Jacksoni Tolkieni adaptsioon ja samuti ka kõige nõrgem "Kääbiku" film. Filmis on päris palju vajakajäämisi, sest üliolulised tegelased ja sündmused mattuvad liialt suurustleva tempo ja suursuguse visuaalse fantastika alla ära. Jackson põhimõtteliselt meenutabki juba Tolkieni ennast, kelle stiil pärast "Kääbikut" meenutas kohati detailset ajalooürikute kirjeldamist ja lahtiseletamist, kui pisukese tegelaskonna emotsionaalset rännakut ühest punktist teise.
Spellbound kirjutas:Lahingu enda suhtes olin pettunud, et teine pool sellest suurest lahingust kandus individuaalsete võitluste peale üle ja Erebori lahingu lõpp jäi täiesti välja ning langenute jaoks puudus ka korralik finaal. Film oleks pidanud olema kinoversioonina vähemalt 20 minutit pikem, sest kiirustamise jälgi oli väga selgelt tunda. Hobbit 3 on kõige lühem Jacksoni Keskmaa film...
Filmi teise poolega oli tõesti midagi väga viltu, sest kuna kogu filmi suureks kulminatsiooniks oligi Viie väe lahing, siis seda enam oli üllatav tõdeda, et lahing ise oli tasakaalust väljas, hirmus lühike ning ebatäieliku emotsionaalse lahendusega. Lõpulahing päädis individuaalse üks ühele võitlusega, kuid lahenduskäik Viie väe lahingule, mis Keskmaa ajaloo kontekstis on ülimalt oluline, jäi pea täiesti olemata. Kiirustamise jälgi oli igal pool tunda, nii esimese paarikümne minuti jooksul, kus toimus Bard vs. Smaugi lahing kui ka oodatud Viie väe lahingu ajal. Kannatada said ka väga olulised tegelased, kelle areng jäi mingil hetkel toppama või ilma igasuguse loogilise lahenduseta. Näiteks Thranduil jäi lihtsalt kuidagi õhku rippuma, kuigi see Lee Pace`i kehastatud haldjas oli väga mõjuv ja intrigeeriv tegelane nii teises kui ka kolmandas osas.
Siinkohal pean ära märkima, et kui vaatasin "The Desolation of Smaugi" pikendatud versiooni, siis kõik mind kinoversioonis häirinud kiirustatud ja kohmakad hetked olid pikendatud variandis täiesti kadunud. Tegu oli täielikult rahuldustpakkuva ja sujuvalt kulgeva filmiga. See on väga kummaline, et Jacksoni käe alt üldse selline versioon kinodesse jõudis. LotR-i pikendatud versioonid pakkusid ägedat, aga mitte tingimata ülivajalikku lisa kinoversioonile, kuid "Smaugi" pikendatud variant andis filmile hoopis terviklikumalt jooksva sisulise arengu.
Kardan, et sama lugu on ka "Five Armies" kinoversiooniga. Kui pikendatud variant, mis on 30 minutit kahe ja pooletunnisest kinoversioonist pikem, pakub taaskord terviklikumat arengut kogu filmile, siis ei jäägi muud üle kui spekuleerida, et Jackson või Warner Bros. ise olid heitunud esimese "Kääbiku" pikkusele suunatud kriitikast ja otsustasid niigi riskantse ja palju kriitikat teeninud kolmaosalise seeria kasvõi natukene lühemaks ja tempokamaks kärpida. See on omakorda üsna kummaline, sest kui esimesel osal eriliselt vajalikke lisastseene ei olnudki, siis teise osa lisastseenid oli lausa hädavajalikud lisad, et film oleks sujuvam. Kummaline on seda kõike näha ja arutada, sest tegu on ju massiivselt eduka seeriaga. Eks kunagi tulevikus tuleb selles suhtes selgus majja.
Nüüd ootan KIMAX-i seanssi ja pärast seda jään pikendatud versiooni ootele.
3/5