Postitas Jolt » 27. Oktoober 2014, 22:15
Ma olen nõus kõigega, mida Ralf enda arvustuses on juba öelnud, Tuski positiivse külje pealt. Selle tõttu ei hakka ma pikemalt peatuma filmi voorustel, mis on olemas. Selle asemel keskendun vaid sellele, miks minu reaktsioon kogu sellele mulgipudrule on ristivastupidine.
Ma isegi mitte ei tea, kas see on õiglane etteheide, aga ma ei suuda seda kuidagi lahutada antud filmi vaatamise kogemusest. Ühtlasi hakkas see osa Tuski vaatamise kogemusest mulle rohkem vastu kui ükskõik milline lõik filmi šüžeest.
Tarantino mantra digitaalkandjatele filmitud kinost kui televisoonist, väga suurel ekraanil, pole kunagi olnud rohkem tõsi kui Kevin Smithi - iseenda pideva kuulutamise kohaselt kõige ebakinematograafilise režissööri - käe all. Tusk näeb välja lihtsalt, mitte isegi igav ega lohakas, aga ebameeldiv. Halleluuja, käes on aeg kus filmi võib vaadata ja levitada misiganes formaadis. Iga konsool, suurem tehnikatootja, arvestatav telekanal ja raamatumüüja üritab edu saavutada oma filmistriimimise teenusega. Digiga kaasnev filmiprotsessi demokratiseerumine on igakülgne. Ja see tähendab, et kino ei peaks ega tohiks olla iga kodukino projekti loogiline siht, isegi kui selles projektis osalevad mõned tuntud näitlejad.
Lisaks on Tusk väga ebaühtlane. Ükski idee, mis välja käiakse, ei jõu kuhugi, selle asemel asendatakse see teise sama suvalise liiniga. Noh, kui välja arvata keskne agenda, mille lõpptulemuseni viivaid punkte järgib Smith ülimalt sirgjooneliselt. Ja seega ei tähenda Tusk kokkuvõttes mitte midagi ja on vaid režissööri ja vaataja vaheline kasvavate panustega teineteise ülepakkumine.
Sellele vaatamata, ka minul on hea meel, et Kevin Smith üritab midagi uut. Järgmine kord võiks aga veidi enam pingutada, et filmi tuua kasvõi veidi sarnast soojust, nagu võib leida tema varasematest filmidest.