Väga lähedal debiilsuse tipule. Kui neid kahte võrrelda, siis pähe kargab fraas "less is more". Järge pole mõtet teha puhtalt järje tegemise eesmärgil, sellest ei sünni kunagi midagi head. Ainuke asi, mis selle filmi puhul meeldis oli soundtrack ja selle eest saab tänada Mike Patton'it.
Esimene film toimis, sest tempo olid pidev ja absurdsus kontrolli all.