Jolt kirjutas:AGA... kogu see osa filmist - tunde järgi pakuks, et seda on ca pool -, mis sellele traileris ära näidatud keskpaiga kulminatsioonile järgneb, muudab Ahvide planeedi koidiku vast parimaks näiteks mõtestatud ja karakteripõhisest meelelahutusest, sellel kinoaastal. Sest lisaks haaravale draamale, mis pakub visuaalselt vahel lihtsalt üllatavat silmailu, on tegemist üle pika aja ühe parima ulmefilmiga. Mis teeb seda, mida hea ulme ikka: peegeldab kaasaega ja akuutseid teemasid läbi mingi loo, milles saame asja vaadata neutraalselt. Võimaldades seetõttu teemat haarata oluliselt laiemalt ja jõuda mingitele hinnangutele, ilma et päriselulised topeltstandardid ja emotsionaalne kallutatus takistuseks saaks. Kirsiks tordil on see, et Ahvide planeedi koidik leiab alateadvusest üles täiesti hea hulga punkte, millele vajutades on reaktsioon tagatud. Lisaks veel mõned spetsiifiliselt lahedat ja julget asja ja kokkuvõttes on tegu ühe 2014. aasta parima filmiga, praeguseks hetkeks.
Jep, igati nõus. Oleksin umbes sarnast juttu siia puhunud, aga milleks, kui hea töö on juba tehtud.
Üllatav on ka tõsiasi, et kogu sisuline arendus ei ole midagi uut ega üllatavat, vaid pakub väga palju tuttavat ja kindlasti on etteaimatavuse tase üsna kõrgel, aga sellele tõigale vaatamata ei tundnud ma seda harjumuspärast kahe vaenutseva liigi hapra rahu säilitamist ja selle paratamatult lagunemist vaadates mitte kordagi, et vaatepilt mõjuks liiga tuttava ja kordavana ehk igava klišeena. Just vastupidi, üle pika aja mõjus suurejooneline ulmefilm taaskord uudse, jõulise ja erakordsena. Kui paar kitsaskohta nagu Oldmani tegelase alakasutamine ja Clarke`i tegelase väheke kahvatu olek välja arvata, loen filmi igati terviklikuks totaalselt õnnestunud elamuseks. Iseasi, kas inimtegelaste kahvatust tasub üldse nõrkuseks lugeda, sest filmi peategelaseks oli tegelikult Caesar ja tema ahvide klann. Ja ega film seda eriti varjanudki, lugu algas ja lõppes Caesariga, filmi hinge ja südamega.
Minu jaoks on praeguse seisuga tegu aasta parima filmiga ja muuhulgas ka viimase aja parima blockbusteriga. Siia kõrvale asetan ka uusima X-meni filmi "X-Men: Days of Future Past" ja Liman/Blunt/Cruise`i õnnestunud tüki "Edge of Tomorrow". Viimane jääb muidugi esimesele kahele märgatavalt alla.
Tõsiselt võimas on tõdeda, et taolise suure-eelarvelise blockbusteriga nagu "Planets of the Apes" reboodi järjega võeti ette niivõrd palju riske - kogu tehniline osapool ja ahvikeskne lugu -, julgeid ja ootamatult ebablockbusterlikke samme - aeglane, rahulik ja eelkõige dramaatiline sisuline arendus. Matt Reeves`i "Cloverfield" ja üllatavalt kvaliteetne "Let Me In" annavad tunnistust tõsiselt vingest režissöörist, kes armastab paigutada tugevaid ja eristuvaid karaktereid keset ohtlikke konflikte ja nad üle valada rikkaliku visuaalse maailmaga.
5/5