Postitas filmiarvustus » 22. Detsember 2013, 14:59
Kõik meist on kunagi olnud noored ning Disney logo tõi endaga kaasa alati hea tunde ja ootusärevuse. Juba palju aastaid on Disney olnud segaduses ja läinud eemale oma algsest maagilisest olemusest, kuid filmiga "Tangled" (2010) saadi järjele ning praegu kinodes jooksev film "Lumekuninganna ja Igavene Talv" on selle suurepärane jätk. Chris Bucki ja Jennifer Lee lavastatud teoses, mille käsikiri pandi kokku Shane Morrise abiga, on inspireeritud klassikalisest Hans Christian Anderseni muinasjutust "Jääkuninganna".
Film keskendub kahele õele - Anna ja Elsa, kellest viimane on vanem ja sünnist saadik eriline. Elsal on võime kätega lund ja jääd teha vastavalt oma soovile. Ühel päeval nende noores eas juhtub õnnetus ning Elsa hakkab Annat vältima. Palju aastaid hiljem kui Elsal on aeg kuningannaks saada, tulevad külainimesed lossi kroonimise pidustustele. Seal kaotab Elsa kontrolli ning paljastab enda jäised võimed, mistõttu on ta sunnitud põgenema külma mäe otsa enda tehtud jäälossi. Anna võtab endale ülesande oma õde tagasi tuua, et lõpetada igavene talv.
"Lumekuninganna ja Igavene Talv" on suurepärane animatsioon ja perefilm. Minu silmis on tegemist totaalse Disney stuudio tagasitulekuga, mis kannab endas seda klassikalist muusikali meeleolu, täis lõputut optimismi ja õnnelikku lõppu. Visuaalselt imeline teos on täis kauneid ja kaasahaaravaid laule, mida saadab oivaline muusika. Eriliselt võimsa tunde jätab Elsa võimete kasutamine, kus ta loob lund ja jäämusterid. Peale selle, et see võime on totaalselt vägev on see ka silmale hästi kerge ja ilus.
Film meenutab väga paljuski Disney viimase aja kõige kuulsamat nime "Tangled" ("Raputsel" kohalikus keeles), kuid läheb sellest mööda ja kaugemale. Lugu on väga sobilik korralikule perefilmile ning räägib paralleelselt kahe õe lugu korraga. Terve lugu on imeliselt hästi kokku pandud audiovisuaalses raamis, mis paneb suu lahti vajuma. Film suudab hoida ühtset joont ning olla konkreetne oma sõnumitega armastuse ja sõpruse suhtes. Samuti ei puudu väga põnevad stseenid, mis panid mind hinge kinni hoidma, kuigi pean ütlema, et liialt kiirustatud lõpp oli natukene pettumus ning antagonisti liiga hiline ilmumine viis mõnel määral heast rütmist välja.
Pidades meeles, et Disney on rohkem perefilmide kui komöödiate peal väljas, tuleb olla valmis rohkem emotsionaalsemaks muusikaliks kui naerutavaks lastefilmiks. Tõsi, filmis on kaks äärmiselt armastusväärselt koomilist karakterit, kes panid mind rõkkavalt naerma. Lumememm Olaf on koomilise ajastamise geenius ning põhjapõder Sven on sümpaatne kõikide vaatajate sõber. Kindlasti kuulake filmi kõige paremat lugu "Let it Go", mida laulab Elsa osatäitja Idina Menzel, sest see on väga meeldejääv, kaasahaarav ning võimalik Oskari nominent parimale filmimuusikale.
Suurepärasele peredele mõeldud animatsioonile annan tugevad üheka punkti! 9/10.