Postitas filmiarvustus » 24. Veebruar 2014, 01:24
Näitleja ja lavastaja Peter Berg on äärmiselt laialivalguva visiooniga režissöör. Kaks aastat tagasi sai mees hakkama filmiga "Battleship", mis läks põhja koos tulnukatega seal filmis, kuid seitse aastat tagasi tõi Berg ekraanile filmi "The Kingdom", mis näitas mehe tõelist talenti. See aasta näeb meie kinodest Marcus Luttrelli autobiograafilise raamatu ekraniseeringut "Lone Survivor", mis heidab USA egole ja sõjalisele ülbusele teistsuguse ja harjumatu pilgu, andes lootust, et filmimaailma on võimalik päästa igasugustest proameerikalikest jubedustest.
Seda linalugu vaatama minnes olin valmis järjekordseks USA-USA-USA proameerikalikuks lippu lehvitavaks teoseks, mis iga viie minuti tagant laulab, kui vapper ja võimas on USA. Pidin selles osas pettuma, sest "Ainus ellujäänu" on ootamatult hea vaheldus eelnevalt nimetatud filmidele ning pigem propageerib sõjavastast sõnumit. Filmi suureks tugevuseks on väga tõeline lähenemine, andes edasi äärmiselt reaalse tundega situatsioonid, mis väga julgelt panevad kahtluse alla terve missiooni tähtsuse ning meeste surma vajalikkuse. Poliitilise teosena vaadates on film kohaliku USA publiku jaoks kindlasti silmaringi avardav, sest annab ainulaadse ja ilma meedia kardinata edasi tegelikku situatsiooni ja Afganistaani eluolu.
Filmi pealkiri ja nägu plakatil on suureks vihjeks loo lõpule, seega ei hakka siin salatsema Whalbergi karakteri Marcus Luttrelli ainsana pääsemist. Päriseluline lugu toob vaatajani ebamugavalt klaustrofoobilise lahingu, millest ei suuda silmi ära võtta. Tunnistan, et mul on hea meel näha, et USA sõdurid saavad haledalt peksa, kuid mitte see ei muuda seda tohutult kaasahaaravaks. Kuna terve film on põhimõtteliselt üks lahing nelja sõduri ja paarikümne Talibani mässaja vahel, siis mingisugust erilist narratiivi kui sellist olemas ei ole. Karakterid jäävad suhteliselt võõraks, mistõttu nendega seotud traagilised sündmused ei oma mingisugust tähendust peale ekraaniaja, mis sellele kulub. Puhta märulina on kindlasti tegemist ühe väga võimsa filmiga.
Tehniliselt on Peter Berg teinud enda karjääri parima filmi. Algusest kuni lõpuni on kogu tegevustik ülesse filmitud tõelise osavuse ja sujuvusega, mis teeb sellest ühe kergemini jälgitavaid märuleid, mida olen näinud. Heliefektid koos igasuguste muude helidega hakkab silma just uskumatu täpsuse ja kvaliteediga, millele lisada juurde täiesti uskmatuid kukkumisi tegevad kaskaöörid, saamegi kokku võimsa kinofilmi. Ülikiires tempos arenev tulistamine ja möll on põnev, pingeline, karm ja veriselt võigas. Grimmi meeskond vääriks auhinda enda tehtud töö eest, sest haavad ja veri on kõik reaalse tundega. Kahjuks liigselt ühesuunaline ülesehitus ja väga tüütult proameerikalik algus ei too tugevat sõnumit (inimlikkuse otsimine) eriti hästi esile, langeb teos sellega kvaliteetfilmist tavaliseks auhinna õngitsemiseks loodud teoseks. Näitlejatest on kindlasti tugevaim peaosaline Mark Whalberg, kuid kõrvalised mehed on kõik tugeva käsikirja väärilised. Lõpetuseks ütlen, et märulina on tegemist väga väärilise kinofilmiga, kuid autobiograafilise draamana on seda raske tõsiselt võtta.
Filmile hindeks annan korralikud kuus punkti. 6/10.