Päris omal isiklikul tasandil ma seda aasta parimaks filmiks kohe kindlasti ei peaks, aga kui pidada silmas USA kultuuriruumi, siis oleksin aasta filmi tiitliga igati nõus.
Tegemist on väga hea filmiga. Mul oli tekkinud paras hulk eelarvamusi ala
Oscari bait ja McQueen müüs end maha jne, aga üllatavalt ja mitte nii üllatavalt (McQueen ikkagi ju) oli film vähemalt minu jaoks kõike muud kui tüüpiline USA autobiograafiline
period piece about the struggles of african americans. Seda eelkõige tänu ülitugevatele rollisooritustele (muuhulgas Ejiofor, Fassbender ja Nyong'o) ja McQueeni teravalt värskendavale režiitööle (eelkõige muusika, helitöö ja montaaž), mis juba alates esimestest minutitest andis tunda, et režissöör on väga püüdlikult USA-le ääretult omasest filmist teinud talle iseloomuliku visiooni. Kõikjalt on näha ja tunda McQueeni eelmistest filmidest tuttavaid visuaalseid elemente ja sisulisi rõhuasetusi ning need annavad filmile väga palju juurde.
Filmi esimene pool oli kõige tugevam. Masinavärk töötas ergutavalt, jahmatavalt ja koguni šokeerivalt, sest tavaliselt USA orjanduse teemat käsitlevad filmid sellist vägivalda naljalt kaamera ette ei säti. Siinkohal tuleb loomulikult meenutada mullust Tarantino kättemaksu vesternit "Django Unchained". Nende filmide suurim vahe seisneb aga selles, et üks on vägivaldne ja humoorikas
exploitation ja teine sirgjooneline autobiograafiline draama. Mõnes mõttes on need kaks filmi suurepärased kandidaadid, et üks korralik
double feature teha - esimesena "12 Years a Slave" e. kannatus ja teisene "Django" e. kättemaks.
Filmi teine pool aga kannatab stsenaariumi tõttu. Tänu niigi väga klassikalisele kronoloogilise ajaloofilmi struktuurile muutub filmi sündmustik natuke liiga masinlikuks. Mõtlen just neid ridamisi ilmuvaid tegelasi ja sündmusi, mis lihtsalt hüppavad ekraanile, puudutavad mingil moel Solomoni saatust (lootus pääsemisele ja inimlikkusele rõhumine) ja kaovad siis sama kiiresti kui ilmusid (Garret Dillahunti ja Brad Pitti tegelased). See häiris, sest need tegelased ja sündmused ei olnud eriti veenvalt peategelase arengu ja eluoluga seostatud. Detaile küll jagati, aga masinlik või pigem koguni lohaks kirjutamisstiil häiris ikkagi.
Tänu teise poole üllatustevabale ja nõrgalt seostatud sündmuste arengule mõjust filmi kauaoodatud lõpplahendus ilma erilise emotsionaalse laenguta. Puudus äkiline sündmuste areng, mis taas Solomini ellu äratab ja visalt ellujäämise nimel võitlema sunnib. Olgu, see pole tõsi, sest Solomoni vaimu-ja tahtejõudu ergutavaid tegelasi ja sündmusi oli piisavalt, kuid ajal, mil film hakkas valmistuma finaaliks, mõjusid need ergutid väga väikestena, kuid õnneks piisavalt tähelepanuväärsena, et sündmustik edasi areneks.
Lõppude lõpuks mõjus isegi vaiksevõitu, kuid rusuvate episoodide täidetud filmi teine pool igati teravana, eriti tänu kannatusterohkele suhtele Solomoni, Eppsi ja Patsy vahel. Ejiofori karakteri areng ja tema orjaastaid saatnud orjapidajate (eriti Eppsi istandus) jõhkrus, mis pani proovile Solomoni vajaduse kõigele vaatamata elus püsida, on filmi peamine ja õnneks ka kõige tugevam külg.
Võib olla sobibki ühe orjastatud mehe loo lõpetamiseks pigem aeglane ja rõhuv tempo kui midagi väga äkilist ja sündmusterikast. Tegemist oli ju ikkagi mehega, kes kannatas kõik need aastad ja proovis kõikidele julmadele katsumustele vaatamata ellu jääda. Ellujäämisega kaasnes aga võlts alandlikkus ja kaaskannatajate hüsteeriliste abipalvete abitu pealtvaatamine ning olles selles kõiges pikalt elanud mõistab ta alles liiga hilja, et peab taas midagi ette võtma ning proovida orjapidajatest ümbritsetud keskonnas suruda mõne ligimese inimlikkusele. Seda film ju lõppude lõpuks Brad Pitti tegelase abil ka tegigi, kuid liiga masinliku (ehk kiirelt sisse, vällja) tegelasena ei olnud Pitti puusepast meistrimees üldse veenev.
Ometigi suutis mind film siiralt üllatada. McQueen ei petnud lootusi, sest ta säilitas talle omase ülivisuaalse tundliku stiili kui tegi oma esimese publikusõbralikuima filmi häbiväärsest seigast USA ajaloos. Põhimõtteliselt värskendas McQueen selle igava filmitüübi ja andis sellle oma näo ning seetõttu pean seda eelmisel aastal ilgelt rohke kulla ja karraga üle kastetud filmi väga heaks.
4/5