Postitas LiveForThis » 13. Juuni 2014, 22:26
Kusjuures see Wrighti komöödia videoessee or smth ei olegi tegelikult otseselt ainult Wrighti stiilist, vaid pigem USA hambutute ja üksteise koopiatena mõjuvate komöödiate võrdlemine erinevama ja originaalsema lähenemisega. Lähenemisega, mida ka USA komöödiavalmistajad võiksid rakendada ehk siis vähemalt püüda pakkuda reaalselt uuenduslikkust nii pildis kui ka tekstis. Senimaani seda aga ei pakuta või noh pigem ei suudeta.
Olgu, "22 Jump Street" pakkus mõningaid visuaalselt ägedalt lahendatud momente nagu Soprano välja tõi, aga samas kus ma juba täpselt samasugust võtet näinud ei oleks. Üllatusmoment, et taoline tore seik on filmi lisatud, tuleneb pigem sellest, et taoline juba korduvalt kasutatud huvitav idee filmi üldse lisati. See annab muidugi tunnistust, et USA peavoolu komöödiates ülimalt vähesel määral kasutatav leidlik visuaalne huumor jõuab ainult vahel harva paari stseeni kaudu mõnda uusimasse filmi. Oeh.
"A Millions Ways To Die.." mulle meeldis, meeldis väga. Filmil oli väga tavaline sisu, aga õnneks pöörati rohkem tähelepanu familyguylikule lollile huumorile, tegelastele ja settingule kui asjaolule, et neil on nõrk ja igav sisu. MacFarlane`i on vähemalt oma stiil, millest ta tugevalt kinni hoiab.
Koopiana mõjuv sisu on miski, millele USA-s näiteks komöödiate vallas kogu aeg rakendatakse ja see on muutunud nii kohutavalt tüütuks, laisaks ja igavaks, et mitte miski ei suuda filmi enam päästa. Sama lugu on nii Judd Apatow ja Seth Rogeni filmidega, vähemalt nad on suutnud luua mingisugusegi neile omase lähenemise, mis vaatamise talutavaks muudab.
"22 Jump Street" ei paku aga suurt midagi. Meta-huumor iseenda kulul on küll tore, aga usun, et see on tore ainult sellepärast, et üks keskpärane USA komöödia otsustas meta-huumorit kasutada. Ja ongi kõik. Tore, et jõutakse järgi stiilile, mida on juba rakendatud. Vulgaarsus, debiilsus ja muu säärane suutis filmi küll täiesti vaadatavaks muuta, aga ma ei vaata seda iialgi uesti, sest seal ei ole lihtsalt mitte midagi vaadata. Kõige hullem tunduski olevat see kahe peategelase vaheline suhe, mis hakkas filmi teises pooles kohutavalt venima. Kusjuures pea iga dialoogi püüti vürtsitada muu taustamüra või hullude tegelastega, aga kohe alguses silma paistnud sära kadus ikka väga kiirelt ja siis oled sunnitud ootama, millal kohustsulik sisu arendav dialoog lõpuks ometi lõpule jõuab. Kohutavalt igav.