Lühiajaline 12

[Soprano]

Lühiajaline 12
Short Term 12 (2013)

"Kui oled kellegi kodustanud, siis vastutad tema eest igavesti" – ütles rebane printsile Saint-Exupery jutustuses "Väike prints". Erinevalt Grace’ist ja Mason’ist ei töötanud rebane aga lastekodus, kus kestev hool ja pikaajaline pühendumine pole alati võimalik. Lastekodu on kahe vastandliku palgega sümbol: ühest küljest ühiskonna tõestus iseendale, et ta panustab mingil määral oma õnnetuma saatusega liikmete elu parendamisse, teisest küljest aga tõestus tema jõuetusest tegeleda nende põhjustega, mis üldse neid asutusi sünnitavad. Rebase üllas ideaal "igavesti vastutamisest" on kahjuks taandunud ajutiseks katseks pakkuda peavarju ja tekitada turvatunnet, teadmisega, et paljud neist lastest satuvad tagasi tänavale või oma mittetoimivatesse perekondadesse. Või jõuavad juriidiliselt vanusesse, kus peaksid iseseisvalt edasi liikuma, olenemata sellest, kas nad selleks üldse valmis on.

Grace ja Masoni jaoks tähendab oma hoolealuste käekäigu nägemine ka ülitugevat empaatilist sidet ning vaimset võitlust omaenda raske lapsepõlve kummitustega. Grace’i psüühika pannakse viimse piirini proovile siis, kui asutusse satub Jayden, kahtlase isasuhtega noor intelligentne tüdruk, kelle lugu sunnib Grace’i oma enda lapsepõlve hirme uuesti läbi elama. Ta seisab silmitsi klassikalise küsimusega, mis on vaevanud arvutul hulgal pedagooge, arste ja poliitikuid: kuidas ise elada nii, nagu sa tavaliselt teistele õpetad?

Destin Crettonil õnnestub oma teises filmis (ka esimene, "Ma ei ole hipster" on selle aasta Justi programmis) suurepäraselt see, mida paljud filmitegijad üritavad, aga vähesed suudavad – rääkida minimaalsete vahenditega sammhaaval emotsionaalselt suureks paisuvat lugu. Ta on leidnud ideaalse lähenemise ühiskondades tihti varju jäävatele tumedatele soppidele, tasakaalustades sünget südamliku huumoriga või rääkides sellest läbi kannatajate emotsioonide ja näoilmete, mitte reaalse vägivalla näitamise. Selle filmi ilu ei seisne mitte visuaalses esteetikas, vaid selle tegelaste siiras, ebatäiuslikus lihtsuses ja puhtuses, millega nad vaikselt hinge hiilivad.

www.justfilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Kuulub just selliste rudimentaarsete Ameerika indie'de hulka, mille vastu muutub aastate jooksul äärmiselt allergiliseks, aga headele külgedele keskendudes võib kõnelda situatsioonide elulisusest ning filmi inimlikkusest ja terasusest. "Short Term 12" kirjutanud ja lavastanud Destin Cretton omab probleemsete noortega kogemusi, nii et lisaks mõistmisele, kui erinevad võivad olla nende peidetud anded, valud ja väljavaated, tunneb ta nende vastu ka sügavat empaatiat. Isiklikud emotsioonid on filmi kenasti üle kandunud ja aitavad teatud stseene päris soojadeks ja valulikeks muuta. Paraku on tegemist ka intiimse suhtedraamaga, mistõttu vahelduvad muudkui nürivõitu magamistoa-stseenid ja hooldekodu-stseenid, tehes filmist justkui katkise plaadi. Pooltoone ja erinevate tegelaste eluraskustega žongleerimist on palju.

[rauls]

Erinevalt Ralfist ei tekkinud mul allergilist reaktsiooni. Minu arust tehakse selliseid haaravaid ja mitteläägeid draamasid suhteliselt vähe.

Hämmastavalt realistlik draama laste hooldekodust. Film on liigutav (mul õnnestus isegi silm märjaks saada) ja mõtlemapanev, kuid leidub ka südansoojendavat huumorit. Peaosades teevad tõesti suurepärased rollid tõusvad tähed Brie Larson ja John Gallagher Jr. - see film võib nende karjääris vägagi olulist osa mängida. "Short Term 12" võib nii mõnelegi oscarile kandideerida.

8,5/10