Postitas Spellbound » 03. Oktoober 2013, 19:18
"Insidious: Chapter 2" on järg kolme aasta tagusele digitaalse look`iga, eredate punaste toonidega, kottpimedate ruumidega ja väga vallju ning seeläbi efektiivse helitööga õudust loonud tõhusale hirmutajale "Insidous" ehk maakeeli "Astraal".
Film algab esimese osa stiilis vaikselt ärevaks muutuva õudusfilmina, aga väga kiirelt saab selgeks, et režissöör James Wan ei tee enam lihtsalt õudusfilmi, vaid pigem õudusfantaasiathrillerit, mis on kardinaalselt erinev tema eelmisest filmist "The Conjuring". Samuti suurepärane vanakooli õudusfilm. Kõik see, mis oli "The Conjuring" puhul turvaline ja tuttav, visatakse "Insidious. Chapter 2"-s aknast välja ja asendatakse õudusest inspireeritud fantaasiaga.
Kogu see paljukirutud ja teatud ringkondades palavalt armastatud fantaasiarikas episood eelmise osa lõpust on teises osas võimendatud nii palju, et õudus asub tagaistmele ja võimust võtab haige fantaasia, loo enda pinge ja väga head näitlejatööd. Muidugi on palju jump scare momente, aga loo enda tihedus ja väga tugev seostatus eelmise osaga teeb sellest ideaalse järje. Kahte osa peaks täiusliku elamuse eesmärgil vaatama ühe filmina.
Kui ootus on näha head õudusfilmi, siis võivad mõned fännid pettuda. Mulle Wani julgus eksperimenteerida meeldib. Kriitikud rottenis vihkavad (35%) aga IMDB järgi publikule meeldib (7,1).
Ikka see sama painajalik muusika esimesest osast, ikka need tuttavad huumorit filmile peale määrivad tondipüüdjad ja lõpp viitab muidugi kolmandale osale, kus peaks tagasi olema juba üks tuttav kurjuse kehastus.
8/10
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1