DaydreamDiamond kirjutas:LiveForThis kirjutas:Ikka 3D, ikka 3D. Film ei ole 3D-s filmitud, vaid pandi postis juurde. Aga Cuaroni tegi "Gravity" just nimelt 3D-d silmas pidades ning seda ongi ainuõige 3D-s vaadata. Unustasin mainida, et igati efektne ja korralik 3D konversioon on filmil.
väga hea. unustasin ennem küsida, et mis kinos. Superkinode 3D ajas mind omal ajal eemale oma tumeduse tõttu. Aga ega Cinamon ka midagi liiga vapustavat selles vallas ei paku. Kumb sul oli - CCP/Solaris/Cinamon?
Meil oli Plaza 3D, aga film ise sisaldab värvide poolest palju tumedat ja valget pinda, mistõttu ei muuda 3D midagi küll tumedamaks (prillid eest võttes on siiski heledam), vaid pigem ongi selline värvikooslus 3D jaoks ideaalne või siis pigem on kosmos kolmes dimensioonis lihtsalt väga ilus ja tõhus. Vähemalt mulle jäi küll selline mulje.
+ need mutrid, mis ekraanile poole hõljuvad
+ Tegelaste POV kaadrid panid mul kohati pea ringi käima ja tõmbasid jalad nõrgaks. Seda just 3D õigel eesmärgil kasutamise pärast ehk siis kosmos mõjus tõesti suure ja tühjana. Abituse tunne oli päris korralik.
Kui "Alien" kinnistab fakti, et "In space no one can hear you scream", siis GRAVITY kinnitab, et "In zero gravity everything is so near and yet so far"
Ma ei ole end kunagi kinos olles tundnud füüsiliselt abituna. Mul ei ole kunagi hakanud pea ringi käima ja veel vähem pole mul kunagi ükski film jalad nõrgaks löönud. Seda ei saa tekitada film, millel on jalustrabavad efektid, vaid hoopis film, mis tutvustaks mulle maailma, mis on meie omast nii erinev, et selle tajumiseks peab ise kohale minema. "Avatar" üritas midagi taolist luua, aga kui esmane hämming tehnika arengu osas hääbus, kadus ka huvi ainult tehnoloogia najal seisnud muinasjutu vastu.
Aga GRAVITY suutis seda kõike tekitada. 3D ja efektide kasutus muutsid kosmose üheks suureks rahutuks tegelaseks, kelle sees ja ümber toimub kogu aeg midagi, aga seda poel võimalik alati kuulda ja näha.
Emotsionaalne ja psühholoogiline abitus on juba tuttavad nii filosoofiliste kui ka allegooriliste mõistu-ulmefilmide kaudu, kuid kunagi varem pole elamus olnud nii mõjuv just füüsilise kannatuse suhtes.
GRAVITY ajal tundsin end oma mugavas kinotoolis väga ebamugavalt, peaaegu sama abitult kui kaks peategelast triivimas kosmose hingematvas vaikuses.
10/10