Olen natuke tõredam. Kahju, et nii huvitavat lugu ei antud natukene kogenenumale tüübile kirjutada-lavastada. No tõsiselt logises kogu see struktuur. Oleks tahtnud saada terviklikku pilti, eriti vaadates seda, et algus liikus sujuvalt-mõnusalt 60ndatest 70ndatesse ja siis jäi kuidagi sinna passima. Paar korda anti ka lootust, et avaldatakse Jäämehe hingeelu rohkem aga tutkit. Paar vihast nõudeloopimist, üks klišeeline flashback ja kõik. Liiga palju ka totraid kõrvaltegelasi-virrvarri. Kasvõi need mõttetud Schwimmeri tegelase sahkermahkerid. Milleks? Film on niigi lühike ja see võtab niimoodi fookust ära. Evansi tegelase ja Shannoni karakterid klappisid omavahel väga hästi. Üks lause jäi meelde "I only feel alone when I'm around other people" vms. See oli vast parim liin dialoogi siin. Oleks võinud rohkem neile kahele aega anda.
Ugh, oleks võinud nii palju parem olla. Üritas olla mingi totakas goodfellaslik jutustus, aga kui pole skilli jutustada lugu läbi pikema ajaperioodi, siis lihtsalt ei ole. Shannon oli suurepärane, Liotta (nii palju kui teda oli) samamoodi. Algas hästi, aga siis avaldusid puudused nagu Hiinalinnast ostetud käekellal peale esimest vihma. Ma tõesti tahtsin, et see film mulle meeldiks.
5/10