Postitas Spellbound » 22. Juuli 2013, 21:02
Väga ebaameerikalik thriller. See väljendub nii visuaalis, loo arengus, filmi tempos ja pingestatuses ning isegi näitlejate töös.
Kui ameerika loogika järgi oleks kogu lugu olnud hoopis armastatud naise päästmisest kurjade ja väga näotute gängsterite käest, siis Oplevi filmis juhtus see klišee alles viimaste minutite jooksul.
Film kulgeb täiesti omasoodu, andes tegelastele aega areneda ja kuhugi jõuda enne kui oodatud kärts ja põmm kätte jõuab. Ja kui jõudiski, siis mõjus isegi see ootamatult, sest kogu film möödus ilma ühegi lasuta, mistõttu mõjuski lõpp sedavõrd suurejoonelisena.
Huvitav on aga see, et sisu on üsna sarnane suvalise Jason Stathami filmile, aga iga väike, suur või siis ainult paariks hetkeks ekraanile sattunud tegelane mõjub olulisena ja mitte lihtsalt stereotüüpset tähendust omava jobuna.
Farrell, Rapace, Howard ja isegi Cooper olid kõik sissekujunenud stampide järgi loodud karakterid, aga Oplevi filmis mõjusid nad värskete ja isegi huvitavate tegelastena, kellel oleks justkui öelda midagi uut.
Miskipärast meenus filmi vaadates Reeves`i "Let Me In" ja Dominik`u "Killing Them Softly". Samasugune liikumine, kaadri sügavus ja kaamera liikumine. Osalt nagu Euroopa krimithriller, teisalt jälle väga läänelik, aga enamjaolt on filmil oma nägu ja tegu.
Kummalisel kombel ei suutnud ma Rapace tegelase valule mitte kuidagi kaasa elada. Näovigastus oli pea igas kaadris olematu ja kaugelt polnud midagi nähagi. Psühholoogiline valu oli selge ja närvesööv, aga selle füüsiline väljund kuidagi nähtamatu ja nii tühine, et näpuga näitamine ja koletiseks sõimamine mõjus üleliigse ja jaburana. Pigem oli asi make-up`is ja haavade väheses nähtavuses kui selles, et film ei suutnud selle mõju selgelt välja tuua.
7/10
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1