Väga nõrk lõpp Deodato triloogiale, mille esimesed kaks osa on mõlemad küllaltki tähendusrikkad ja, noh, head filmid. Praegu peale vaatamist lugesin ma läbi oma varasemalt kirjutatud sisututvustuse ja nüüd pikemalt mõeldes meenub, et filmi alguses tõesti mingi narkootikumiga sahkerdati, aga selle asemel, et antud plot pointi natukenegi tutvustada, kulutati aega mõttetule tulistamisele ja tapmisele. Ja seda, et käimas oli mingisugune narkosõda, küll absoluutselt aru ei saanud... kelle vahel siis? Üks seltskond oli Michael Berrymani juhitud pärismaalasi, aga ega nemad siis narkootikumidega ei jännanud? Ah, wadeva.
Berrymani tegelasel ei olnud peale imelikest kohtadest välja hüppamise üldse mingit vajalikkust. Pealegi ei rääkinud ta filmi jooksul ühtegi sõna, nii et tema motivatsiooni, tahtmisi, tagatausta võime vaid pakkuda. Aga noh, ta on ju Michael Berryman, mida ma temast veel tahan?
Positiivsemaks pooleks olid mõned surmad: üks
dekapitatsioonistseen (neid oli filmis kaks, aga see meeldis mulle rohkem) ja mingi täiesti suvalise jorsi
pooleks tõmbamine, mis ilmselgelt ka selle filmi tuntuim osa on. Mõned korrad sai naerda ka... polnud see nii küll sihilikult, kuid see on parim, mida halb film pakkuda saab.
4/10 film.