Sisuliselt igati ontlik vanakooli thriller, aga vormilt meeletult närviline ja energiline. "Trance" on nagu Jaapani magnetrong, mis peatub ainult katastrofaalseks kokkupõrkeks. Vahe seisneb aga selles, et pärast kokkupõrget kihutab "Trance" veelgi kiiremini edasi.
Danny Boyle teeb taas seda, mida ta kõige paremini oskab. Taaskord võtab ta ette täiesti uue žanri, olgugi, et samalaadset krimi on ta varemgi mingil määral teinud, ja vormib sellest midagi talle väga omast. Seda vaadates ei ole kahtlust kelle film see on. Tempokas ja pingeline lugu, mida täiendavad suurepärased näitlejatööd ja Boyle`i täiesti pöörane visuaalne maailm. Vaatamata juba tuttavale rajale on stsenaristid Boyle`i tempole järele jõudnud ning tulemuseks on õnnetunne, et filmi pakutavad lahendused omandavad kiirelt mitu erinevat topelttähendust. Miski ei ole nii nagu paistab. Loo keskmes on tugev emotsionaalne südamik, mis ei lase Boyle`i närvihaigel linateoses tühjaks kemplemiseks muuta. Iga peategelane on alati rohkemat kui ta välja paistab. Ja siis natuke veel rohkem.
"Trance" on nagu selle pealkiri. Küllaltki ootamatuid pöördeid ja sisulisi arenguid pakkuv konventsionaalne krimithriller tänapäeva energilise meelelaadi kastmes. Boyle ei lasku muidugi üldtuntud ekstaasimuusikasse, vaid laob lagedale täpselt valitud intelligentsed boylelikud palad, mida toetab Boyle`iga varemgi edukalt koos töötanud Underworld`i liikme Rick Smithi peenelt tempokas soundtrack.
Mida lähemale pöörasele finaalile, seda segasemalt on "Trance" kokku õmmeldud. Kohatised ebaselgused ja ebavajalikuna mõjuvad mõtted ja teod hägustavad kogu pingelist tervikut, kuid finaali saabudes on kõik andeks antav.
5/5"Trance" OST-i stiilinäide:
http://www.youtube.com/watch?v=8sGRAolzfLw&playnext=1&list=PLtEXBGnKVsH2nLwVjN7qpGBbww1K5y8-q