Hea järg, mille kasuks räägib tõsiasi, et lavastaja jäi samaks, sest tänu sellele tabab see teine osa väga kenasti esimese filmi tonaalseid noote ja julgeb samas olla veel riskantsem ja
kooky, siin-seal lisatakse asjale vürtsi päris muheda musta huumoriga ning õnnestunud
fuhh!-momentidega.
Meeldis eriti, et kui "Pet Sematary" keskmes on võrdlemisi õnnelik kahelapseline perekond, siis siin keskendutakse ühele, kus pereisa on
abusive sadist, kes oma poja koera liiga kõvasti haukumise pärast külmavereliselt maha laseb (Clancy Brown on selles rollis hiilgav *) , ja teisele, kus ema on õnnetuse läbi surnud ja jätnud endast maha veterinaarist abikaasa ja noore poja.
Kuna "Pet Sematary" on elavatest surnutest, siis oleks võinud see kujutada endast madalalaubalisemat sorti zombifilmi, aga minu üllatuseks oli tegu vägagi intelligentse ja kohati perversse õudusfilmiga, mis koperdab korra isegi nekrofiiliapõõsasse ja mängib päris kavalalt igasugu muude erinevate veidrustega.
* George A. Romero on öelnud, et näitleja jaoks pole vast midagi raskemat kui mängida zombit, sest pead kehastama kedagi, kellel oli kunagi hing, aga enam mitte. See oli päris vaimukas nüke, et