Elavad pildid

[eerik]

Elavad pildid
Living Images (2013)

Filmi peategelane Helmi sünnib parun von Strandmanni majja Tallinna vanalinnas aastal 1908. Ainus, mida ta kindlalt teab, on et ta ema oli eesti soost teenijatüdruk. Kõik muu selgub elu käigus ning elul, mis kulgeb läbi sajandi, on Helmi jaoks mõndagi varuks.

Selles majas ta rõõmustab ja kannatab, ihaleb ja pettub. Siin kasvab ta üles koos noorhärra Erikuga ning ootab oma suure armastuse õitselepuhkemist. Sama maja allkorrusel elab kinomehaanik Julius, kes ei ole Helmi suhtes sugugi ükskõikne. Loomulikult ulatuvad majja ka ajaloo suured sündmused. Parketti tallavad nii sõdurikirsad kui härraste lakksaapad, majja mahub inimsaatusi kaugelt ja lähedalt, omi ja võõraid. Helmi kodu jõuab olla kord saksa salong, kord revolutsioonimuuseum, kord töölisklassi ühiskortergi. Vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvarasulid. Heitlikes aegades püsivad muutumatuna vaid kinosaal, mis elavaid pilte ekraanile paiskab, ning Juliuse vaikne armastus Helmi vastu. Režissöör Hardi Volmer ühendab oma ajaloolises armastusfilmis nii varajase tummfilmi groteski kui kino kuldaja melodraamat, nii eepikat kui komöödiat.

Osades Sandra Uusberg, Priit Võigemast, Anu Lamp, Tõnu Oja, Ita Ever, Aarne Üksküla, Ain Mäeots, Hendrik Toompere juunior juunior, Marika Vaarik jt. Režissöör Hardi Volmer, stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer, kunstnik Kalju Kivi, operaator Kristjan-Jaak Nuudi. Produtsent Anneli Ahven, tootja Exitfilm.

Loe täielikku tutvustust siit

[eerik]

Treiler

[Spellbound]

Eesti "Cloud Atlas".
Kui mõningane tuntav ja kohati häirinud praak välja arvata (ilmselt ei jõutud lihtsalt õigeks ajaks valmis), siis on tegu must see seiklusfilmiga, mis ei tõmba küll kohe käima, aga hakkab tasapisi meeldima, kuni hetkeni, mil ei saa enam silmi ekraanilt.
Läbi Eesti filmiajaloole omaste võtete on toodud ekraanile erinevad perioodid, kus on olemas kõik meie filmidele omased suhtumised ja arusaamad.
Ajalugu käsitleti delikaatselt ja ausalt öeldes väga hea käega. Juliuse ja Üllar Saaremäe kehastatud Helmi tuttava ühine viinavõtt ja laulujoru. Või siis Eeriku avastus laagrite kohta ja natsipartei kommentaar.
Ütleks nii, et tervikuna natuke logisev, aga siiski on filmis kohutavalt palju siiraid hetki, ilusaid momente ja liigutavaid stseene, et tuleb Volmerile, stsenaristide ja kõigile tegijatele au anda.

Jäi arusaamatuks, miks vene - ja saksakeelsetel stseenidel puudusid subtiitrid. Sain küll mingil määral aru, aga ikkagi.

8/10

Meta...

[Kadii]

Täiesti nõustun sellega, et selle filmi teevad need väikesed detailid. Mulle isiklikult meeldid kõige rohkem Toompere Jr. läbi mitme generatsiooni olemine, see oli kuidagi väga südantsoojendav. Ja lõpus, kui juba üle poole sajandi viina oli joodud, napsutati hoopis Doppel Herz toonikuga ning Juliuse kommentaarist "Ma olen tuhat armastusfilmi vaadanud, küll mina juba tean" peaks saama filmiveeblaste põhisebimislause. Tõsine Võigemast on kordades ägedam, kui lollitav.
Vahepeal kippus venima minu arust. Aga see ilmselt oleneb täiesti sellest, milline ajaloo osa peale läheb. Maailmasõjad ei ole mul just lemmikud ja pigem istuski see jazzi-ajastu ja siis juba uuesti kuuekümnedatest. Aga vaeva on nähtud ja tulemus päris hea.
Jään 7/10 juurde praegu.

[DaydreamDiamond]

Tribüüt nii filmikunstile kui ka eesti rahvale. Eesti filmi kohta suhteliselt eepiline skoop aga Volmer teeb selle ära. Jah, paar üksikut loksu vb aga üldjoontes ikkagi teenib minu käest seistes aplausi.

see film oleks pidanud Eesti Film 100 kollektsioonis olema