Postitas Ralf » 25. Veebruar 2013, 01:51
Oh, ma ei tea! Paul Thomas Anderson on kahtlemata üks imetlusväärsemaid nüüdisaegseid lavastajaid, iga kaader ükskõik millisest tema šedöövrist on kunstiteos omaette ja ta suudab ilmselgelt juhendada näitlejaid nii osavalt, et isegi "Grown Ups"-i ja "Little Nicky" staar Adam Sandler annab esituse, mis jääb inimestele aastateks meelde. Kõik see kehtib mõistagi ka "The Master"-i puhul.
Tišleritöö on siin lihtsalt lummav, aga terve paketiga mingit pikemaaegset emotsiooni kaasa ei saa. Erinevalt "Punch-Drunk Love"-ist, mille "I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine" momenti ei unusta ma kunagi. Erinevalt energilisest "Boogie Nights"-ist, mille ootamatult sünget donut shopi stseeni Don Cheadle'ga ei unusta ma kunagi. Erinevalt "There Will Be Blood"-ist, mille põlevat naftat ja peategelast Plainview'd ei unusta ma kunagi. Erinevalt "Magnolia"-st, mille legendaarset "krooks-krooks" stseeni ei unusta ma kunagi.
"The Master" on haarav film huvitavate ideedega ning ootuspäraselt võimsate rollisooritustega (eriti kiidaks Joaquin Phoenixit), aga midagi ikoonilist selles ei leidu. Ühesõnaga antud film vaimustas mind vaid craftsmanship külje pealt ja ma tõesti tajusin, et see proovis olla midagi erakordset, aga seekord ei suudetud selle välimiselt ilusa masina kapoti alla vajalikke mutrikesi paigaldada, et mootor kenasti hääle sisse saaks ja auto võiks täiskiirusel põrutada filmivaataja hinge päikeseloojangusse.