Anna Karenina

[uLtImAtEcRiTiC]

Anna Karenina
Anna Karenina (2012)

Keira Knightley ning hinnatud lavastaja Joe Wright ("Uhkus ja eelarvamus", "Lepitus") toovad maailma ekraanidele oma kolmanda koostöö, mis on julge, suurejooneline nägemus Lev Tolstoi paljusid kordi ekraniseeritud klassikateosest "Anna Karenina". Stsenaariumi kirjutas Oscari-võitja Tom Stoppard (“Armunud Shakespeare”). See on lugu armastuse võimalikkusest kõrgklassi ahistavates tingimustes. Anna Karenina (Keira Knightley) kohtub noore ja sarmika ohvitseri Vronskiga (Aaron Johnson) ning hakkab seepeale kahtlema nii oma abielus kui selles, kas ta ikka on sellise elu juures õnnelik. Sellistel kõhklustel ja kahtlustel on aga saatuslikud tagajärjed.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Mul hakkab alati selliste klassikaliste mammutromaanide ekraniseeringute kritiseerimisel kergelt kahju, sest ma ei oskaks vist parimagi tahtmise juures aimata, millist vaeva võib endast kujutada 900+ lk pikkuse suurteose filmiks mugandamine, veel enam, kui see kätkeb endas kõikide nende kirevate kostüümide valmistamist ning näitlejate väga põhjalikku juhendamist - peab ju olema mastaapne ettevõtmine ja meeletu vastutus just režissööri õlgadel.

Joe Wright on mõnes mõttes erakordne visionäär - võib-olla on see lihtsalt illusioon, mille tekitab ta kinnisideeline vajadus panna oma näitlejatele selga kõige sädelevamaid riideid (see "Atonement"-i kleit... kas on võimalik unustada?), aga tema filmides on tõepoolest alati tunda asjatundlikku kätt. Erinevalt "Pride & Prejudice"-ist ja "Atonement"-ist on selle filmi läbivaks probleemiks aga ebaõnnestunud casting ja ma ei räägi isegi Keira Knightleyst (kes vaatamata oma teadatuntud pingvinismile saab täitsa kenasti hakkama), vaid sellest semi-gingerite salgast, kes olid sinna Anna Karenina ümber tiirutama võetud.

Tonaalselt oleks film võinud olla ka tunduvalt tõsisem (romaani lugenud pole, ei tea, milline tolle toon on...).

[LiveForThis]

Ilus, aga tühi. Kahjuks.

Läbinähtavad ja kuivad tegelased, kellest mitte ükski ei tekitanud mitte mingit pinget. Veidraid näitlejavalikud, kuigi Knightley (typecast?) ja Law olid väga okeid. Domhnall Gleesoni (Never Let Me Go ja viimased Potterid) Levin meeldis kogu filmi peale kõige rohkem. Armas idealistlik punapea, kes väsis rikaste valudest ning torkas selle asemel näpu mulda Ja õnn tuligi uksele. Oblonsky oli ka väga tore. Üldsegi moodustas see paar filmile lõbusa, kuid kentsaka huumorituumiku.

Aaron Johnsoni Vronski oli ääretult ebameeldiv tegelane. Puudus igasugune huvi tema käekäigu vastu. Tema välimus ja esitlus ning Johnsoni roll muutsid pigem nõutuks. Nii oli tegelikult kõikide tegelastega. Väga üheülbaline tegelaskond, kellel oli öelda väga vähe. Lihtsalt näod, kehad ja kostüümid. Puudus igasugune sümpaatia. Ma ei elanud tänu sellele mitte kellegile kaasa. Anna saatusest ei hakka rääkimagi. Lõpus naeratasin kui näidati taas Levinit. Kõigest muust ükskõik. Nagu ka tegelased on ka sisu ilus, aga tühi. 2 tundi ja 10 minutit erinevateks vaatusteks jagatud keelatud armastust. Sõna otseses mõttes. Ei midagi muud. Armastus. Tunded. Ja kirg ka. Mitte mingit muud tegevust. Imal ja ääretult igav otsast lõpuni. Igasugune uudne mõtlemine, nüansseeritus või värskus on puudulik. Stsenaarium on väga tüüpiline lugu armastusest. Antud juhul vene kõrgaadlike hulgas, kus on ranged reeglid ja muud loomad ja in search for true love jne. Aga kogu tolleaegne poleemiline kord naiste ja meeste vahel ja ette ära korraldatud abielud jne ei omandanud siin filmi mitte mingit tähtsust

Knightley on hea nagu ikka. Mulle ta meeldib. Aga temas on alati mingi müstiline tühjus, mis alatihti ei luba mul teda uskuda. Selle filmi puhul samuti. Ta nägu on võrratu, tema miimika ja väljenduslaad lausa imetabane, aga ma ei usu teda Annana. Ma ei tea milles probleem.

Aga visuaalselt on see film fantastiline. Joe Wright tegi klassikalise kirjandusega enam vähem sama mis Tom Hooper "Les Miserables" muusikaliga. Hooper sai hakkama, aga Wright mitte. 2012. aasta "Anna Karenina" tegevus leiab 90% ulatuses aset teatrilaval: nii laval, lava taga kui ka lava ees. Wright on asendanud realistliku 19. sajandi lõpu Peterburi ja Moskva eksterjöörid pesuehtsa teatriga. Sõna otseses mõttes. Ja see on õnnestunud ääretult vingelt. Kui lugu mõjub imala ja igavana, siis visuaalselt on "Anna Karenina" tõeline vaatemäng. Kogu film on üles ehitatud illusioonile, mille loob teater publikule. Film ühendab nii filmi kui ka teatri väljendusvahendid. Alatihti olemegi nii interjööris kui ka eksterjööris keset teatrilava ning kõik meie ümber muutub, et ette valmistada järgmine stseen. Film ei hooli realistlikkusest, vaid asendab reaalse teatriga. Seda on lausa hämmastav jälgida. Väga peen ja meisterlik töö.

Sellele vaatamata jättis film seest nii õõnsaks, et mul hakkas filmist kahju.
2/5

[Spellbound]

Kaamera armastab Keira Knightleyt või siis armastab teda sarnase temaatikaga ajaloolistes lugudes näha lihtsalt Joe Wright. Tõsi on aga see, et iga kaader Annast on kui kunstiteos. Naine kui kunstiteos on vast tsipake liiga palju öeldud, aga temale iseloomulikku ilu ei saa eitada. Knightley näitlejaande kohta ei saa sama öelda, aga see arusaam temast kui kenast, kuid halvast näitlejast on kuidagi varasemate filmide taak. Pigem on Knightley vanemaks saades (mitte et ta välimuselt kuidagimoodi vanem välja näeks) ja kogemusi kogudes aina paremaks ja küpsemaks näitlejaks muutunud.

Spoiler :

"Last Night", "A Dangerous Method" ja "Seeking a Friend for the End of the World" on kõik suhteliselt tõsised rollid ja eks tema kasvul on oma rolli mänginud ka Wrighti poolne typecastimine ("Pride & Prejudice", "Atonement") ja selle tulemusel sündinud teised rollid nagu "The Duchess". Kõik väga nõudlikud ja pingelised rollid.
"Anna Karenina"-s on seda kasvu ja ajapikku tekkinud sügavust temas tunda, kuid talle omased klišeed (ehk siis ühele näitlejale omane miimika jms.) on endiselt alles. 'Talle oleks hädasti vaja rolli, mis muudaks kardinaalselt tema imagot. Näiteks nagu Rachel Weisz tegi "Agora"-ga, kuig ega tema imagol polnud enne ka midagi väga viga.

Jude Law oli aga väga suurepärane. Kohe ei tundnud äragi. Mul oli temast kui Anna mehest lausa kahju, et tal nii kõnts naine on, aga romaani järgi peaks kõik vastupidi olema. Sotsiaalne surve peaks väljenduma nii, et saame Annast aru ja mõistame hukka talle kannatusi tekitanud reeglid. Film jättis vägisi teise mulje.

Tõsine, kurb ja meeleheitel poliitik ja Venemaa päästja Aleksei

Spoiler :

Filmi üks muhedamaid tegelasi oli Stiiva

Spoiler :

Filmist ka. Kaamera ehk siis Seamus McGarvey operaatori nägemus ("The Avengers", "We Need to Talk About Kevin", "Hours" ja teised varasemad filmid Wrightilt) armastab tõesti Annat. Suur osa filmist katab end ehtsa ilu ja silmipimestava kaunidusega. See ei tulene mitte kostüümidest ja muust säärasest, vaid Wrighti nägemusest jutustada klassikaline lugu lavalaudade all, lava kohal, lava taga ja ees ning liikuvate dekoratsioonide (nii inimesed taustal kui ka taustapildid) najal.
Kirju vaatemäng ei lase pilku ekraanilt kuni selle hetkeni, mil lugu ei suuda peale tuttava sissejuhatuse enam mitte kuidagi üllatada. Visuaalne stiil ja lavastuslik lähenemine panevad loomingulist ja erakordselt huvitavat tormijooksu edasi, aga lugu, tegelased, sisemised ja välimised konfliktid, ohverdused ja andestused jäävad stiilile jalgu kui midagi vanamoelist ja segavat, mis ei lase lavastusel särada.
Täpselt nagu vend ütles. Hooper viis loo selle primaarsemale tasandile ja valmis sai midagi täiesti uut. Wright tõlgendab Tolstoid läbi teatri, mis on selleks küll ideaalne vahend, kuid loos puudub igasugune uus ja värske vunk. See oleks olnud väga vajalik, et tegelastele elu sisse puhuda. Praegu olid nad kõik nukud pimestavalt ilusal taustal. Laused öeldi välja, südamed murti, tundeid avaldati, kuid veenvus ja kaasa elamiseks vajalik motiiv aga puudus. Või oli see kõik taotuslik osa näitamaks toonast ühiskonda sellisena, kus kõik naeratasid siiralt omas rollis ühiskonnas, aga sees põles äge tuli, mida keegi ei näinud?

Spoiler :

Muusika oli suurepärane, aga ühtegi meeldejäävat viisi konkreetselt nagu polnudki. Ometi oli muusika autoriks Dario Marianelli, kes võitis "Atonement"-i eest isegi oscari ja vastustas ka ülemöödunud aastal linastunud "Jane Eyre" senini kõrvus kumiseva suurepärase muusika eest.

Filmis jagus üllatavaid momente justnimelt tänu sellele, et tekst on toodud ekraanile läbi teatri ja filmi.
Näiteks stseenid Anna riietumisest. Ise ta seda ei teinud. Luges samal ajal kirju ja teenija sättis talle riideid selga ja teetassi kätte.

Spoiler :

Klassikaline näide sellest, kuidas ükskõik millise tegevuse võib tuua teatrilava ette. Ka hobuste võiduajamise.

Spoiler :

6/10