Kaamera armastab Keira Knightleyt või siis armastab teda sarnase temaatikaga ajaloolistes lugudes näha lihtsalt Joe Wright. Tõsi on aga see, et iga kaader Annast on kui kunstiteos. Naine kui kunstiteos on vast tsipake liiga palju öeldud, aga temale iseloomulikku ilu ei saa eitada. Knightley näitlejaande kohta ei saa sama öelda, aga see arusaam temast kui kenast, kuid halvast näitlejast on kuidagi varasemate filmide taak. Pigem on Knightley vanemaks saades (mitte et ta välimuselt kuidagimoodi vanem välja näeks) ja kogemusi kogudes aina paremaks ja küpsemaks näitlejaks muutunud.
"Last Night", "A Dangerous Method" ja "Seeking a Friend for the End of the World" on kõik suhteliselt tõsised rollid ja eks tema kasvul on oma rolli mänginud ka Wrighti poolne
typecastimine ("Pride & Prejudice", "Atonement") ja selle tulemusel sündinud teised rollid nagu "The Duchess". Kõik väga nõudlikud ja pingelised rollid.
"Anna Karenina"-s on seda kasvu ja ajapikku tekkinud sügavust temas tunda, kuid talle omased klišeed (ehk siis ühele näitlejale omane miimika jms.) on endiselt alles. 'Talle oleks hädasti vaja rolli, mis muudaks kardinaalselt tema imagot. Näiteks nagu Rachel Weisz tegi "Agora"-ga, kuig ega tema imagol polnud enne ka midagi väga viga.
Jude Law oli aga väga suurepärane. Kohe ei tundnud äragi. Mul oli temast kui Anna mehest lausa kahju, et tal nii kõnts naine on, aga romaani järgi peaks kõik vastupidi olema. Sotsiaalne surve peaks väljenduma nii, et saame Annast aru ja mõistame hukka talle kannatusi tekitanud reeglid. Film jättis vägisi teise mulje.
Tõsine, kurb ja meeleheitel poliitik ja Venemaa päästja Aleksei
Filmi üks muhedamaid tegelasi oli Stiiva
Filmist ka. Kaamera ehk siis Seamus McGarvey operaatori nägemus ("The Avengers", "We Need to Talk About Kevin", "Hours" ja teised varasemad filmid Wrightilt) armastab tõesti Annat. Suur osa filmist katab end ehtsa ilu ja silmipimestava kaunidusega. See ei tulene mitte kostüümidest ja muust säärasest, vaid Wrighti nägemusest jutustada klassikaline lugu lavalaudade all, lava kohal, lava taga ja ees ning liikuvate dekoratsioonide (nii inimesed taustal kui ka taustapildid) najal.
Kirju vaatemäng ei lase pilku ekraanilt kuni selle hetkeni, mil lugu ei suuda peale tuttava sissejuhatuse enam mitte kuidagi üllatada. Visuaalne stiil ja lavastuslik lähenemine panevad loomingulist ja erakordselt huvitavat tormijooksu edasi, aga lugu, tegelased, sisemised ja välimised konfliktid, ohverdused ja andestused jäävad stiilile jalgu kui midagi vanamoelist ja segavat, mis ei lase lavastusel särada.
Täpselt nagu vend ütles. Hooper viis loo selle primaarsemale tasandile ja valmis sai midagi täiesti uut. Wright tõlgendab Tolstoid läbi teatri, mis on selleks küll ideaalne vahend, kuid loos puudub igasugune uus ja värske vunk. See oleks olnud väga vajalik, et tegelastele elu sisse puhuda. Praegu olid nad kõik nukud pimestavalt ilusal taustal. Laused öeldi välja, südamed murti, tundeid avaldati, kuid veenvus ja kaasa elamiseks vajalik motiiv aga puudus. Või oli see kõik taotuslik osa näitamaks toonast ühiskonda sellisena, kus kõik naeratasid siiralt omas rollis ühiskonnas, aga sees põles äge tuli, mida keegi ei näinud?
Muusika oli suurepärane, aga ühtegi meeldejäävat viisi konkreetselt nagu polnudki. Ometi oli muusika autoriks Dario Marianelli, kes võitis "Atonement"-i eest isegi oscari ja vastustas ka ülemöödunud aastal linastunud "Jane Eyre" senini kõrvus kumiseva suurepärase muusika eest.
Filmis jagus üllatavaid momente justnimelt tänu sellele, et tekst on toodud ekraanile läbi teatri ja filmi.
Näiteks stseenid Anna riietumisest. Ise ta seda ei teinud. Luges samal ajal kirju ja teenija sättis talle riideid selga ja teetassi kätte.
Klassikaline näide sellest, kuidas ükskõik millise tegevuse võib tuua teatrilava ette. Ka hobuste võiduajamise.
6/10