Vabastatud Django

[Soprano]

Mulle jäi üldse arusaamatuks, mis põhjusel Samuel L. Jacksoni tegelasel nii palju sõnaõigust oli seal, kui ta must oli? Peremehetses ikka päris palju.

Spoiler :

Ta oligi ju privileegidega House Negro ja kuna ta pmtlt kasvatas DiCaprio tegelase lapsest saati, siis too usaldas teda täielikult ja võttis ta nõu alati kuulda. Peale selle oli ta kaval nagu rebane ja teeskles oma "olekut" DiCaprio tegelase silme all. Kui nad lõpus Djangoga kahekesti olid, siis ta näitas oma tõelist palet - ei vajanud keppi kõndimiseks, hääl oli hoopis teine jne. Ühesõnaga mängis lihtsameelset pässi, aga tegelikult oli salakaval niiditõmbaja vms. Huvitav tegelane.

[Garli]

Minule meeldis. Pole küll Tarantino parim film, aga parimatest paladest väga palju maha kah ei jää. Kõik QT firmamärgid alates heast dialoogist ja huumorist kuni random vägivallani on esindatud. Vägivald oli multikalik jah, aga mind see küll ei seganud. Viimastel aastatel on see Tarantino nišš olnud ja Kill Billis ning Tõbrastes sai sarnast üle võlli põmmutamist ja laamendamist üksjagu näha. Osatäitmised olid väga head nagu oodata oligi.

Kotistseen oli ikka väga vaimukas. Ehk isegi vaimukaim asi, mis QT sulest tulnud on? Meenutas veidi South Parki, kus linnarahvas saab kokku ja siis jauravad kambakesti nagu idioodid. See onkel, kes "fuck all y'all, I'm going home" ütles meenutas isegi Cartmani ja tema legendaarset "Screw you guys, I'm going home"-liini.

Nõustun, et viimane ~kolmandik oli ehk too much, aga mõelge veidi sellele ka, et see on ikkagi kättemaksufilm orjast, kes tahab enda naist tagasi saada ja Django oli niigi eelnenud kahe tunni jooksul Candie, Schultzi ja Stepheni varjus.

PS! ainult Tarantino suudab mingitmoodi räppmuusika ja vesterni kokku sobitada
PPS! head sutsakad Franco Nerolt ja Jonah Hillilt
PPPS! no horses were harmed in the making of this movie
PPPPS! N-tähega sõna oli tõesti veidi liiga palju. Drinking game, anyone?

9/10

[P2ppin]

Mulle jäi üldse arusaamatuks, mis põhjusel Samuel L. Jacksoni tegelasel nii palju sõnaõigust oli seal, kui ta must oli? Peremehetses ikka päris palju.

Spoiler :

Ta oligi ju privileegidega House Negro ja kuna ta pmtlt kasvatas DiCaprio tegelase lapsest saati, siis too usaldas teda täielikult ja võttis ta nõu alati kuulda. Peale selle oli ta kaval nagu rebane ja teeskles oma "olekut" DiCaprio tegelase silme all. Kui nad lõpus Djangoga kahekesti olid, siis ta näitas oma tõelist palet - ei vajanud keppi kõndimiseks, hääl oli hoopis teine jne. Ühesõnaga mängis lihtsameelset pässi, aga tegelikult oli salakaval niiditõmbaja vms. Huvitav tegelane.

Spoiler :

Tegelikult kaotas ta selle acti ka DiCaprioga omavahel rääkides varasemas scenes, kus ta teda hoitas külaliste tõeliste kavatsuste suhtes. Jäi mulje, et näitles põrunud vanameest kõigi teiste ümber, et jääks ohutu mulje. Ehk siis just DiCaprio oli ainus, kes teadis, et kogu see tudisemine ja muu on lihtsalt act ning selle ta võttis ka tema nõu kuulda.

[Ralf]

Aitäh seletamast, sain kohe targemaks.

[helinamesi]

Mulle film väga meeldis. Samuel L. Jackson Ja DiCaprio tegid superrollid.

[tuusla]

Üldiselt ma ei viitsi pikka juttu teha. Nii seegi kord. No võis vaadata.

* Jackson oli vist saapaviksiga üle tõmmatud, sest üks esimesi stseene, kus ta häärberitrepil seisis, paljastas tema heledavõitu ninaotsa. Ju oli varrukaga kogemata säuh! üle käinud.

[Zinera]

7/10

Palju verd ja vägivalda, aga ka naeru ja meisterlikke näitlejatöid, kahjuks lõpp venitati liialt pikaks.

[ruut]

Nii palju oli räägitud sellest, kuidas film jääb vaiksemaks kui see dinner pihta hakkab. Ei tea, mind ei häirinud, pigem oli just üks tugevam osa.
Kokkuvõtvalt väga hea film.

9/10

[rauls]

Nõustun paljuski Garli ja uLtImAtEcRiTiCuga. Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Montypythonlik kotistseen oli tõesti kuldaväärt. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Õieti valitud muusika annab filmile nii palju juurde ja siin on see valdkond eriti õnnestunud. See on tegelt juba reegel, et Tarantino filmides pannakse muusikaga täppi. Kust ta või tema tiim küll kõik need muusikapalad välja urgitseb? Näitlejatest tegid eriti silmapaistvalt head sooritused Waltz ja DiCaprio (kena näha ka Leod mängimas badassi vahelduseks!). Samuel L. Jackson oli väga lahe. Jamie Foxx sai ka kenasti hakkama.
Kahju on aga sellest:

Spoiler :

üldiselt alates sellest kohast, kus King Schultz ära tapetakse ja väga suureks paugutamiseks läheb (muuseas kuule pidasid vaid need laibad, mida Django inimkilbina kasutas, teistest vihisesid läbi). Sealt edasi enam praktiliselt midagi head ei tulnud, seega võttis ka üldmuljet alla.

Lõpuosa ei olnud enam jah niivõrd hea. Enne neid spoileris kirjutatud sündmusi olin kaalumas 10/10 andmist. Üldkokkuvõttes ikkagi meeldis väga.

9/10

[Soprano]

DiCaprio kohta üks hea trivia:

In the scene where Leonardo DiCaprio's character Calvin Candie smashes the palm of his hand on the dinner table, the actor broke a glass under his hand and really began to bleed. DiCaprio ignored it, stayed in character, and continued with the scene. This take was the one used in the film.

[uLtImAtEcRiTiC]

Seda viimast märkasin filmi ajal ka, Leo ise vaatas veritseva käe poole ja tundus nii reaalselt üllatunud. Alles pärast lugedes sain teada, et õnnetus.

Spoiler :

[Peterzel]

Film ei ole eriline maiuspala, kui vaataja just Tarantino fänn pole. Oma naiivsuse ja põnevuse üleskruttimisega mõjus Vabastatud Django nagu vana lastefilm. Sinna juurde käis isegi Tarantino mõistes rohkesti vägivalda. Stiili, üleforseeriud vägivalla, jaburate episoodide (pikad dialoogid nägid välja nagu stand-up comedy) ning omapärase huumori poolest oli Vabastatud Django minu jaoks nagu Machete 2. Kellele Machete ei meeldinud, sel pole mõtet ka Djangot vaadata. Teiselt poolt oli filmis ka piisavalt palju tugevaid külgi, et seda mitte liigitada nõrgaks filmiks. Näiteks väga meeldis lavastus ehk visuaalne pool ja soundtrack. Aeg-ajalt võis täheldada andekat peent huumorit, näiteks südamest ajas naerma, kui Dr.King-Schultz hüüdis Calvini õele ahastavalt "Stop playing Beethoven !". Ehk siis, ära lörtsi meie ilusat saksa kultuuri

Ei hakka seekord pikalt analüüsima, aga tooksin filmist välja paar asja, mida mina režissöörina oleks teisiti teinud. Teiste peategelaste kõrval, kes kõik mõjusid tõsiseltvõetavate karakteritena, oli Waltz pigem nagu muhe jõuluvana lastefilmist. See muhedus ja napakas muie ei kadunud ka pingelistes olukordades, tema teatraalsus oli filmi kontekstist väljas. Kui põhiliselt teatris mängiv näitleja satub filmi, siis tekib tavaliselt selline ülemängimise efekt. Waltz oli minu jaoks nõrgim tegelane filmis.

Teine asi, mille arvelt film oleks tunduvalt paranenud, oleks lõpp.

Spoiler :

Film oleks võinud lõppeda seal, kus Djangot viidi kaevandusse. Sinna kõrvale oleks võinud näidata, mida inetut tehti tema naisele. Praeguses versioonis happy end ei sobinud ülejäänud filmiga kokku. Kellele on pärast sellist verepulma õnnelikku lõppu vaja ?

[CyberRax]

Kuskil jäi silma märkus Al Pachino kohta, et ta on lõpetanud näitlemise ning tegeleb juba pikemat aega Al Pachino imiteerimisega. Sam Jackson jätab viimasel ajal samasuguse mulje - ta ei näitle, ta imiteerib iseennast. Õnneks tuleb aeg-ajalt ette filme nagu "Django" mis näitavad, et tegelikult on tegemist hea näitlejaga. Näiteks see stseen kus Jacksonit esmakordselt näha saab. Ta näeb kaugusest lähenevat Djangot... kes ratsutab hobusel... tüdinud näolilme asendub üllatusega, mis läheb üle vihkamiseks... Väga kõva stseen.
Ülejäänud film polnud samuti paha. Algus oli väga lahe (verd purskav pea FTW!), dialoog oli huvitav, lõpp meeldis. Soundtrack oli samuti hea. Ning 2h45m läksid nagu lennates...
2 korda näinud, vaataks veel kui ette jääb. 7/10.

[filmiarvustus]

Filmi stsenaariumi pani kokku Quentin Tarantino ("Pulp Fiction" 1994), kes sai selle eest ka Oscari. Milleks see mees ei kandideerinud parima lavastaja Oskarile on jahmatav. Sisu on suurepärane ja täis palju üllatusi ning suurepärast dialoogi, millest õhkub kirjutaja intelligentsi. Kõrvalised lood ja vahe sündmused sobivad mingil põhjusel kokku, kuigi kohati jätavad kaootilise mulje. Näitlejad kõik parimal tasemel, kust mõni sõrab natukene rohkem kui teine. Muusika on temale omaselt originaalne ja unikaalne, mille paigutus on veelgi imelisem. Samuti ei ole Hollywoodis palju mehi, kes suudaksid panna räpp-muusika sobima seda tüüpi vesterni. Visuaalselt on film ilus, kuhu on segatud nii maastiku kui ka tolle aja arhitektuuri ja sisekujundust. Kostüümid on minu silmis tavalised. Veri ja vägivald selles filmis on küll temale omaselt liialdatud ning natukene liigne, kuid usun, et realistlikult sobiv ning meelelahutuslik. Kindlasti soovitan seda filmi kõigile ja kõigele.
Hindeks 10/10.

Pikemalt ja põhjalikumalt saab lugeda filmi kohta siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/django-unchained-2012.html.
Tagasiside on alati oodatud.

Häid filmielamusi.