Jah, "Kääbiku" adaptsiooni esimene osa "An Unexpected Journey" täitis kõik minu kui J.R.R Tolkieni ja Jacksoni LOTR-i suure austaja ootused ja isegi enamgi veel. Loomulikult on filmil kohtlasi ja isegi veidraid külgi, mis võib olla kuuluvadki ainult esimese korra vaatamise anomaaliate hulka, aga vaatamata kõigele on Jacksoni uusim retk Keskmaale võimas saavutus. Võttes arvesse, et lõpetasin vist 8 aastat avamata "Kääbiku" 6. peatüki (ehk siis esimene film põhineb kuuel esimesel peatükil) tund aeg enne seanssi ja et raamat on ainult 216 lehekülge pikk, on Jackson hakkama saanud täpse adaptsiooniga, kuhu ta on sisse toonud talle väga omased elemendid nagu näiteks pikk ja põhjalik jutustamisviis, millest raamatut lugedes väga puudust tundsin ja samuti on ta kaasanud suurel hulgal Tolkieni enda loomingust pärinevat vägagi õigustatud sisulist täitematerjali, mis siis "Kääbiku" filmi lõpuks kolmeks osaks jagaski.
Pean tunnistama, et mälu on naljakas asi, sest minu ettekujutus raamatust oli hoopis LOTR-ilikumaks muutunud kui ma oleks osanud oodata. "Kääbik" ei ole "Sõrmuste isand". Nende vahel valitseb suur lõhe. Totaalselt erinev on eriti lugude tonaalsus, mis "Kääbiku" suhtes vägagi määravaks muutub. "Kääbik" on palju spetsiifilisem ja pisem seikluslugu, kui "Sõrmuste isanda" võitlus piiritu kurjusega. Ja mis peamine, Tolkien kirjutas kääbiku seiklused lasteraamatuna. Naljakas on loomulikult jälgida, kuidas Tolkien aastatega Keskmaa maailma aina suurendas ja suurendas. Mõni ime, et Jackson kõige selle filmi tõi.
Nii "Kääbiku" kui ka "Sõrmuse vennaskonna" lugude struktuur on enam vähem samasugune nii raamatus kui ka filmis. Ja eks teine asi, mis kahe triloogia avaepisoode vat et kõige rohkem ühendab on ei keegi muu kui Jacksoni ja kõige talle omase tagasitulek Keskmaale. Eks mingist küljest võib see tunduda miinus, aga kuna mulle Jacksoni lähenemine on alati meeldinud, siis olen tema visiooniga vägagi rahul.
Minus endas oli ka võimust võtmas paras hulk skeptilisust seoses "Kääbiku" triloogiaks jaotamisega, aga nüüd kui esimene osa nähtud, siis olen selle otsusega enamgi kui rahul. "An Unexpected Journey" õigustab oma olemasolu sellisel kujul pea igas mõttes. Filmis ei ole mitte midagi ebavajalikult pikendatud nagu USA kriitikud on tihtipeale maininud. Pigem just vastupidi. Kogu sissejuhatav osa Kääbiklas on tempokas ja seab sisse kõik tegelased sealhulgas ka kõik 13 päkapikku. Neid on palju ja enamik neist jääb meelde, kuigi mida film edasi rühib, seda kahvatumaks muutuvad päkapikud kui meeldejäävad tegelinskid. Tähendab, nad on meeldejäävad, aga kuna neid on palju, siis enamik aega pühendatatakse pigem umbes 5-6 päkapiku iseärasustele, et nad ikka säravatena meeles püsiks.
Kogu sisuline liikumine ja pidevad ohtlikud seiklused on väga raamatule omased. Huumor, kääbiku, päkapikkude ja võluri iseärasused pannakse maksma ja seeläbi on teekond aina suureneva ohu suunas vägagi põnev vaatemäng. Filmi pikkus ei tohiks häirida, kui oled LOTRi näinud. Eriti veel siis kui oled ka tuttav LOTRi pikendatud versioonidega. Mina igatahes nautisin igat stseeni. "Kääbiku" jutustamistiil on tugevalt esindatud. Kõige paremini tõestaski seda ootamatu kogunemine Bilbo kodus. Nii päkapikkude kui ka mäekollide laulud toimisid filmi stilistikaga. Olin ise ka üllatunud, et kui sujuva ja loomulikuna kõik mõjub.
Nii et jah, Jackson tõestas, miks on tema arvates "Kääbik" kolme osa väärt ja mina olen väga rahul.
Ainuke asi, mille kallal võtma peaks, on "Kääbiku" ja "Sõrmuse vennaskonna" filmide peategelaskonna motiveerituse suured erinevused. Tänu nendele erinevustele mõjub "Kääbik" tihtipeale palju ohutuma fantaasiaseiklusena kui kõikehävitava piiritu kurjuse Sauroni vastane võitlus, mida pakkus esialgne triloogia. Eks tunnetuse muutus tuleneb loomulikult Tolkienist. Selles pole kahtlust.
Jacksoni "Kääbiku" puhul tuleb lihtsalt endale mõista anda, et kellest ja millest see lugu tegelikult räägib ja kui oled ka raamatut lugenud, siis tuleb hoida enda avatuna, et mõista Jacksoni lisatud sisulist materjali, mis tegelikkuses kogu lugu aina rikkamaks muudab. Usun, et Tolkien oleks Jacksoni tööga väga rahul.
Nii, nüüd aga 48 fps-iga 3D. Parim 3D elamus pärast "Avatari". Ilmselgelt on 3D 48 fps-i jaoks loodud. Pole kahtluski. 3D ei mõju lisavahendina, vaid loomuliku osana filmielamusest. Isegi viimastel minutitel mõtlesin omaette, et "türbel, kui kena 3D".
Nii, aga 48 fps? Sellise fantaasiaseikluse jaoks on 48 fps täielik revolutsioon. Vapustav vaatepilt. Absurdselt vinge. Pilt on niivõrd kristallselge ja detailne, et iga hetk alates küünla süütamisest kuni lahingustseenideni on niivõrd teravalt välja joonistatud, et kõik muutus ühtäkki käega katsutavaks. Ja oi siin filmis on tänu 48 fps-ile ja Jacksoni eepilisele visioonile lausa lummavaid üld-ja detailplaane ning tihedaid lahingustseene, mis ajasid silme ees eriti kirjuks.
Pean veel lisaks mainima, et Erebor, trollid, kivihiiud, mäekollid, orkid ja vargid on CG poolest niivõrd reaalsed, et ajasid hirmu nahka. Pole mida niisugust veel näinud. Ei kujuta ette, mis ränka tööd nad selle filmi tegemisel läbima pidi. Ega siis 48 fps mitte midagi lihtsusta, pigem aina raskendab.
Azog the Defiler nägi nii metsik välja, et päris pikalt juurdlesin filmi ajal, et mis kurat siin toimub.
9/10Põhimõtteliselt sellel aastal tänan lisaks Nolanile ka Jacksonit selle imeilusa saavutuse eest.