Lindpriid

[Soprano]

Lindpriid
Lawless (2012)

Kolm Bonduranti venda Forrest, Jack ja Howard (Tom Hardy, Shia LaBeouf, Jason Clarke) tegelevad Virginia osariigis, mägises Franklini maakonnas salaalkoholiäriga, mis börsikrahhile järgnenud aastatel Ameerikas õide oli puhkenud. Mõistagi tahavad vennaste tulusast ärist osa saada ka üdini paheline ja korrumpeerunud võimuesindaja Charles Rakes (Guy Pearce). Samuti hakkavad üha enam ja enam survet avaldama ka nende kohalikud konkurendid, kuid Forresti karm käsi ning sihikindlus ja vennaste abimehe Cricketi tulivee valmistamise oskused aitavad vendadel kohalikul turul siiski läbi lüüa ning monopol saavutada.

Kui aga konflikt teravneb, tuleb vendadel relvade järele haarata, et kaitsta nii oma äriettevõtet, kui ka oma lähedasi, sest lisaks Rakesile ohustab neid ka kurikuulus gangster Floyd Banner (Gary Oldman) ja tema käsilased.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Siia ka natuke lugemist.

"Though the violent punctuations burn brightly and affectingly, Lawless is an artfully crafted film with subtle elegance, a moonshine drenched aesthetic and a set of performances that lift it well beyond any film that has ever aspired to retell the Prohibition story."

http://www.filmschoolrejects.com/reviews/cannes-review-john-hillcoat-lawless-is-a-perfect-modern-western-sgall.php?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+FilmSchoolRejects+%28Film+School+Rejects%29&utm_content=FaceBook

[uLtImAtEcRiTiC]

Kasutan ära üht IMDbs avaldatud arvamust, mis lehte sirvides silma hakkas, kuna ühtib suuresti minu omaga:

A Pointless, Plot-less and Ultimately Boring Movie

As a fan of "Boardwalk Empire" and any number of Prohibition-era movies I was hoping "Lawless" would deliver the goods in the way its trailer seemed to promise. But much like Shia LeBeouf's first starring vehicle - - the HBO "Project Greenlight" film "Battle for Shaker Heights" -- this one suffers from the same lack of narrative arc and inability to decide what kind of film it wants to be.

There are a half dozen potential plot lines that pop up and, for a split second, seem to be the point of choosing to tell this particular story (it is based on a real life family). But just as quickly they are dropped, never to be heard from again. You get the sense that there may be a lot of material on a cutting room floor somewhere that might have been assembled into a wholly different picture.

The one thing the movie does accomplish is proving once again how supremely untalented Shia LeBeouf is as an actor. Other than the multitude of scenes where he is being beaten by one antagonist or another (he does take a convincing a** kicking) he comes across about as real as the CGI characters you normally see him playing against.

Hea, et seda kinno vaatama läksin, kodus ei oleks ehk viitsinud lõpunigi vaadata. Film oli kui halb nali - igav, midagi vaadata nagu polnudki ja kaasa ka elama ei pannud. Ainukesed head kohad hõlmasid kas Gary Oldmani (keda oli filmis nii paganama vähe) või siis Tom Hardyt, kes erinevalt Shia LaBeoufist positiivseid elamusi pakkus. Pigem vaataksin ühte Boardwalk Empire'i osa neli korda järjest, kui seda filmi uuesti.

Mõtlesin kinos 3/10 peale, aga räägime hetkel maksimaalselt 4/10 filmist.

[Spellbound]

John Hillcoati ja Nick Cave`i koostööd on minu silmis sama oodatud kui näiteks Nolani järgmised projektid.
The Proposition ja The Road pakkusid meditatiivset vesternlikku ilu karmis maailmas. Esimene siis rohkem kui teine, aga siiski.
Lawless on hoopis teist masti film, mis pärineks justkui kusagilt kaugelt, aga omab siiski tänapäevaste modernsete vägivallafilmide tundemärke. Mõjus rohkem kui katsetus teha midagi uut. Kui näiteks Fleischeri Gangster Squad tundub olevat The Untouchablesi uusversioon, siis Lawless kõigub päris omadel jalgadel. Natuke katkistel ja kohmakatel, aga siiski päris oma kodukootud jalgadel nagu ka Bonduranti vendade moonshine.

Algas kui Tom Sawyer seiklus. Ainult et Sawyer on moonshiner ja tema nimi on Jack, kuid siis kujunes sisse juba hoopis teine tunnetus. Legendaarsuse ja võitmatuse julm köndiks tümitamine. Võitis muidugi vanakool, mille parim esindaja oli muidugi Hardy suurepärane etteaste Forrest Bondurantina. Pidevalt mõmisev "a men of few words" ütles ainult paar lauset kogu filmi jooksul, kuid seda oli piisavalt, et kindlustada tema väidetav legendaarsus ka vaataja jaoks või siis minu jaoks.

Visuaalselt ja ajastu loomiselt puhas silmailu alates loodusest, jätkates majakestega ja lõpetades Benoît Delhomme väga puhta ja üleüldiselt sisuka (The Proposition) operaatoritööga.

Liigne otsekohesus ja süžee lihtsus või siis konfliktide tuleku etteaimatavus ei seganud minul kordagi filmi nautimas. Näitlejatööd aitasid suures osas jalgu all hoida. Isegi LeBeouf üllatas siiralt.

Filmi story arc kujunes üllatavalt sisukalt. Polnud vaja seisma jääda ühe liini juurde. Näiteks kui film oleks jäänud toppama Maggie loo juurde, siis ma ei kirjutaks siia rohkem kui paar sõna. Sisuliinide rohkus ja nende teadlik varajane katkestamine oligi see, mis lugu üles ehitas ja sellele oma näo andis. Karakterid ehivad filmi, aga tegelased peavad olema ka inimlikud ja natuke sügavamad kui suvaline klišee. See, et osadele tegelastele keskenduti kaua ja siis lõpetati kuidagi ootamatult aitas vendade loole ainult kaasa. Igaühel on oma lugu, aga ainult mõned lood aitavad kaasa teiste lugude arengule.

Jäin rahule. Piisavalt palju üllatusi Hillcoati režii ja Cave`i stsena poolt pakkusid vägagi meelepärase elamuse.

8/10

[LiveForThis]

Kui võtta arvesse Hillcoati karmid filmid "The Proposition" ja "The Road", siis mehe uusim koostöö Nick Cave`iga, kes filmile ka stsenaariumi kirjutas, on märksa kergema tooniga. Üsna suur samm edasi nii stilistiliselt kui ka loo valiku poolest. Kui treiler müüs filmi kui kihvti gangster flicki alkoholi keeluajal, siis tegelikkuses on Hillcoati värskeim ponnistus hoopistükis erinevam kui tavapärane karm draama, mille keskmes heroic outlaws vs. corrupt cops.

Heidaks ette seda, et Hillcoat niivõrd klassikalise loo ette võttis. Kogu üldine loo areng ja seda toetavad tegelased on puhtehtsad klassikud kui rääkida westernist või gängsteri filmidest. Õnneks on Hillcoatil ja Cave`il väga palju üllatusi varuks. Üllatused, mis hõlmavad eelkõige loo arengus toimuvaid üsna suuri variatsioone nagu pidev kahe peategelase Jacki ja Forresti vahel toimuv pendeldamine ja nende karakterite omavaheline põrkume-põimumine. Mööda ei saa vaadata ka antud žanrile üsna ebatavalist loo struktuuri. Selle koha pealt pakub film mitmeid ootamatusi, sest päris tihti üllatatakse mitmete omapäraste sisuliste pööretega, mis mingil määral tõmbavad endale isegi üleliigset tähelepanu, kuid seejärel suudetakse neile järgneda veelgi pingelisemalt. Oma tegelaste loogikat, motiveeritust usaldades käsitletatakse päris tihti gängsteri filmile omaseid kohustuslikke elemente väga peenetundeliselt ja karakterite seisukohalt väga pikalt ettemängituna. Kohati toimub ka üsna drastiline tonaalsuse muutus, mis toob kaasa algselt üsna seiklusliku ja helge nägemuse kardinaalse teisenemise tänasele päevale omaseks karmiks vägivaldseks sündmuste jadaks. Esialgu mõjus filmi esimesed pool tundi kuidagi eemalolevana kuna Hillcoatilt naljalt helgevõitu bootleggeri seiklust mitte mingi hinna eest ei oodanud. Väga vastutuleliku sammuna astuski film vana kooli seiklusest välja ja tõi eluohtlikult karmi reaalsuse päevavalgele.

Mis puutub põhikolmikusse, siis Hardy ja LaBeoufi vennalik võitlus oli nende poolt suurepäraselt välja mängitud. Hardy napisõnalisus ja ärev pilk meenutas pidevalt Bane`i. Eriti vingelt mõjus kogu tema karakter. Suur ja aeglane nagu karu, aga kui ründab, siis ikka väga raevukalt. LaBeoufi sooritus meenutas tema varasemaid rolle nagu ikka, aga Hillcoati oli temast selle kõige parema välja tõmmanud. Oli kohe näha ja tunda, et LaBeouf kuulub sellesse rolli nagu valatult. Kolmandat venda Howardit kehastanud Clarke ja alati imeline Chastain mõjusid väga kõrvaliste tegelastena. Nende eesmärk oligi puhtalt Jacki ja Forresti tegelaste arengu toetamine ja nendes toimuvate muutuste võimendamine. Sama oli ka Wasikowskaga. Oldman jäi küll väga üürikeseks, aga polekski kedagi teist tahtnud näha niivõrd lühidas, aga siiski väga olulises rollis. Oldmani tegelase vähene ekraaniaeg oli täiesti mõistetav. Temagi kuulus Clarke`i, Chastaini ja Wasikowskaga samasse kampa. Õnneks ei kannatanud nad tühjade tegelaste sündroomi all, vaid toetasid kenast loo ja kahe peategelase arengut.

Lisaks LaBeoufile ja Hardyle teeb kõigile silmad ette loomulikult Guy Pierce, kelle ekraaniaeg oli väga peenelt doseeritud. Tema tegelane, kes mõistagi mõjub väga kentsaka ja ohtlikuna, ei sattunud ära kasutamise ohvriks. Selle asemel, et antagonisti pidevalt peategelastele näkku suruda läheneti Pierce`i tegelasele läbi mitme erineva tahu, mis teda kõige paremini iseloomustasidki.

Lõppude lõpuks on "Lawless" lugu maameeste ja linnavõimu omavahelistest võitlusest, mis filmi loodud ideaalis päädib arhailiste meeste rünnakuga modernse meeste ebainimliku ja indiviidi purustava mõtlemise vastu.

Viimane final battle mõjus tänu filmi pingerea eripärastele kõrgpunktidele väga meeldejäävana.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et Hillcoat võttis kätte ja tegi üsna meeldejääva filmi, kus ta suurte žanrisiseste variatsioonidega kõnetas justkui nagu klassikalist ja modernset stiili neid omavahel tihedalt segades.

8/10

[adi]

Paraku pean ka tunnistama, et ei suuda üle olla lavastaja varasemast taagast. Kui "Proposition" oli film mis pani mind suure huviga uurima austraalia ajalugu ning "The Road" on siiani ainuke film minu täiskasvanu-eras peale mille vaatamist ma olin emotsionaalselt liiga katki, et magama minna ... siis antud teos oli ... natuke liiga kerge fix.

[uLtImAtEcRiTiC]

Pidevalt mõmisev "a men of few words" ütles ainult paar lauset kogu filmi jooksul, kuid seda oli piisavalt, et kindlustada tema väidetav legendaarsus ka vaataja jaoks või siis minu jaoks.

Saan aru küll, et sa üritad kõrgkunstilist arvustust kirjutada, aga ka paarkümmend lauset oleks overstatement.

[Ralf]

Pooled tegelased jätsid lihtsalt karikatuurse mulje. Hardy oli mõistagi kõige multikategelaslikum kogu bandest, tema pidev ühmamine ja mörisemine oli pigem ebataotluslikult naljakas kui tõsiseltvõetav.

[Ronet]

Pooled tegelased jätsid lihtsalt karikatuurse mulje. Hardy oli mõistagi kõige multikategelaslikum kogu bandest, tema pidev ühmamine ja mörisemine oli pigem ebataotluslikult naljakas kui tõsiseltvõetav.

See ei olnudki nüüd NII tõsine draama ju.

[Spellbound]

Saan aru küll, et sa ei suuda oma arvamusi normaalselt lahti kirjutada ja kasutad hoopis teiste abi. IMDbs avaldatud arvamus, really?

Arvamus on siiski arvamus ja sa ei saa öelda, et miski on lihtsalt vale, sest sina arvad teistmoodi.
Vähemalt mina üritan ise selgitada, miks mulle miski meeldis ja kuidas miski töötas. Mulle meeldis ja ma kirjutan lahti põhjuseid. Ootaks teistelt samasugust mõtteviisi, aga vist on palju palutud. Selle asemel visatakse lihtsalt lauseid stiilis "et nii on ja kõik".

Forresti või siis Bondurantide legendaarsus omas filmis ju põhiosa. Omas mullis olid nad legendid. Linnast saabunud Rakes oli ka legend, aga teistsugune. Linnas on palju legende. Raske on kindlustada ennast kui see the one and only kui Caponed ja muud loomad jooksevad ringi. Maakate juurde minnes sai Rakes selle võimaluse või siis vähemalt nii ta arvas

Spoiler :

kuni hetkeni, mil sai noa selga.

Film üritas vaatajat veenda, et Bondurantid on tõesti kurikuulsad, tuntud ja legendaarsed. See õnnestus, sest legendid põhinevad kummalistel, uskumatutel tegelastel ja Forrest ning isegi Howard olid seda. Forresti olematu kõnemaneer, hoiak ja suhtumine töösse ning Howardi joomahimu, mille kaaslaseks on vägivaldsed plahvatused - kõik see ongi osa legendist. Mitte küll uskumatu ja reaalsusest kaugel, aga on näha, kuidas need iseloomustused võivad legendi staatuse omandada. Maggie ütles isegi Forrestile, et too on ise oma legendi uskuma hakanud. Iga legendi taga on inimene ja inimest on võimalik veristada nagu juhtus ka Forrestiga, kuid kui sa ei räägi mis juhtus ja lased kuulujuttudel levida, siis oledki osa suuremast.
Lawless on selles osas väga klassikaline ja püüabki olla pigem legend kui reaalsus, kuid seda viimast lõhutaksegi meie peategelaste julma tampimisega.

Pooled tegelased jätsid lihtsalt karikatuurse mulje. Hardy oli mõistagi kõige multikategelaslikum kogu bandest, tema pidev ühmamine ja mörisemine oli pigem ebataotluslikult naljakas kui tõsiseltvõetav.

See oli pigem taotuslikult naljakas ja osa tema legendist. Kõik tegelased olid justkui unistused ja ideaalid, kuni selle hetkeni, mil nad muld tambiti.

[uLtImAtEcRiTiC]

Tee vahet faktiväitel ja arvamusel. See, kui palju sa "ise" midagi selgitasid, jääb sinu südametunnistusele, mul ei ole su arvamuse vastu midagi, repliik käis selle kohta, et ütles ainult paar lauset kogu filmi jooksul. No ei olnud ju nii, kirjuta siis see ka pikemalt lahti veel, kui sa mõtlesid tegelikult üldist proportsiooni võrreldes teiste tegelaste dialoogiga.

Mis puutub minu poolt väljendatud arvamuse lihtsakoelisusse, siis see väljendab eelkõige tahtmatust end pikemalt siduda filmiga, mis minu jaoks kõiki neid positiivseid külgi endas ei kätkenud.

[Spellbound]

Huvitav. Forresti jutukuse vähesus on üks kõige silmapaistvamaid kogu filmi juures. Tundus loogiline järeldada, et ta rääkis reaalselt väga vähe kui kõik mõmisemise ja mõned üksikud korduvad väljendid ja sõnad välja arvata. See, et ma ütlesin, et ta ütles ainult paar lauset oli pigem selgitus, et ta räägib vähe, aga eks ma üritan järgmine kord väga faktipõhiselt kirja panna ja kõik üle lugeda, et mõni meie hulgast kiruma ei hakkaks.

Mis puutub minu poolt väljendatud arvamuse lihtsakoelisusse, siis see väljendab eelkõige tahtmatust end pikemalt siduda filmiga, mis minu jaoks kõiki neid positiivseid külgi endas ei kätkenud.

Täiesti mõistetav. Arvamused on erinevad. Minu mürgine vastus teiste arvamuste kasutamise kohta sündis pigem sinu pilkavast toonist minu arvamuse pihta.

That is all.

[LiveForThis]

Wow, kes nii üldse räägib? What nagu?

[Ralf]

Film üritas vaatajat veenda, et Bondurantid on tõesti kurikuulsad, tuntud ja legendaarsed. See õnnestus, sest legendid põhinevad kummalistel, uskumatutel tegelastel ja Forrest ning isegi Howard olid seda. Forresti olematu kõnemaneer, hoiak ja suhtumine töösse ning Howardi joomahimu, mille kaaslaseks on vägivaldsed plahvatused - kõik see ongi osa legendist.

Päris kõvasti oled selle legendi küljes kinni; ma isiklikult pole seda Matt Bonduranti raamatut küll lugenud, aga olen üpris veendunud, et päriselus nad sellised cardboard "Kass Oggy ja kurjad prussakad" stiilis onklid ei olnud.

[LiveForThis]

Filmi enda kontekstis on see legendi staatus täiesti mõistetav, aga minu puhul see nii väga ei töötanud, kuna kogu lugu ja tegelased olid liigagi tuttavlikud, et neid erilisteks lugeda. Pigem tundsin rõõmu sellest, et film kõnetas ohtralt linna-ja maavennikeste suuri erinevusi ning sealhulgas toodigi Jacki ja Forrestit kasutades välja kuidas sünnib legend, mis kiirelt silma torkab ja mättasse lüüakse -Jack - ning legend, kellest keegi suurt midagi ei teagi - Forrest.

Olgu nad nii lihtsakoelised kui tahes, see tasand filmi puhul töötas.