Ulti soojal soovitusel sai ka film ära nähtud, kuigi pea kolmetunnine kestus oli esmalt pisut hirmutav, kuna see ületab päris massiivselt mu tavapärase 90-minutilise limiidi. Ma ei tea, kas siin mängib rolli tõsiasi, et PÖFF'il nähtud Warriors of the Rainbow, mis pikkuse poolest mahtus umbes samadesse raamidesse, aga mille sisu oleks vabalt 5 minuti sisse ära paigutada võinud, ilma, et ükski oluline detail kaduma oleks läinud, on mu korralikult välja karastanud või mingi muu salapärane lisafaktor, aga Cloud Atlast vaadates ei hakanud peaaegu kordagi igav.
Veelgi enam - pärast esimest poolt tundi olin ma juba täiesti ära unustanud, kui vihane ma oma kõrvalistujate peale olin, sest nad olid mingil põhjusel otsustanud, et ei taha võõraste inimeste kõrval istuda ja oma tegelikest kohtadest ühe koha võrra edasi liikunud. Mis tähendas, et ma pidin enda niigi suhteliselt ääres olevast kohast veel äärepoole istuma. Aga nagu viisakale eestlasele kohane ei kavatsenud ma loomulikult enda frustratsioonist naabritele ka kuidagi märku anda.Erinevate teemaliinide paljusus oli minu arvates just hea - kõik said täpselt parasjagu aega, et oma lood kuuldavaks teha, aga samas polnud filmi pikkuse täis saamiseks (või mõneks muuks rumaluseks) tarvis nende sisse ebavajalikke venivaid lisaliine põimima hakata. Eraldi filmina oleks näiteks "Pilveatlase" loomislugu puudutavas segemendis kindlasti juures olnud üks ülbe saksa aktsendiga pianist, kes Ben Whishaw tegelast järjepidevalt klaverimänguvõistlustes üle trumpab, range ja nõudlik isa, kelle heakskiidu poole noor protagnist terve elu püüelnud on ja terava sõnakasutusega, kuid mõistev ülemteener. Ja hulganisti reetmist!
Igatahes mõnus ja huvitav viis ulme, komöödia, draama ja seikluse kokku sidumiseks, ilma, et need omavahel ilmtingimata üldse kokkugi puutuks. Kõige huvitavam oli vast asiaatide seiklusi jälgida ning tegelikult meeldis mulle ka Pilveatlase seksteti sünnilugu ja mingil määral ka Ewingi ja neegrist orjapoisi sõprus (ah olgem ausad, see viimane on täpselt nagu Intouchables, aga ei pruugi massidele nii laialdaselt peale minna, sest keegi pole ratastoolis ja prantsuse keele puudumise tõttu jääb ka eksootikast puudu) + muidugi kirjastajahärra teemaliin, mis nagu Zinera juba mainis, mõnusat
comic relief'i pakkus. Kõige igavam seevastu oli jälle džunglis toimuv - ja selles süüdistaks ma taaskord ainult Warriors of the Rainbow'd, millest ma oma pärismaalaste metsas keksimise kvoodi üsna pikaks ajaks täis sain.
Lisaks oli ühtede ja samade näitlejate täiesti erinevatesse rollidesse paigutamine huvitav nõks ja nagu eelnevalt mainitud, olid mõned nii kavalalt ära maskeeritud, et suutsin nad alles filmi lõpupoole ära tuvastada (nagu asiaadist Jim Strugess) ning mõningate isiksuse paljastasid alles lõputiitrid (soovitan kindlasti mitte kohe saalist välja joosta vaid need ära oodata!). Peale selle on see integreeritud
"Guess who?" mäng omamoodi põnev lisaajaviide.
Kõige rohkem häiris filmi juures, et
"Our lives are not our own..." tsitaadist võeti kõik, mis vähegi võtta andis nagu "Väiksest printsist" lõpukirjandites - iseenesest hea lausetekogum, aga umbes neljandal tsiteerimiskorral kaotab see juba suure osa oma võlust.
Kui nüüd järele mõelda, siis Love Actually kannab osaliselt sama ideed - kuidas täiesti erinevad inimesed omavahel seotud on-, aga seal ei tundu see pooltki nii sügav, sest Bill Nighty laulab, kuidas ta enda varvastes jõule tunneb, mitte ei ürita vannis enesetappu sooritada. Lisaks olen ma üsna kindel, et vähemalt pooled 0ll'i filmimängu lugudest on mingid Pilveatlase seksteti sõsarlood - sest Halle Berry
treileri alguses edasi antud sõnad + emotsioon on täpselt see, mida ma neid lugusid kuulates tundsin. (Kes treilerit vaadata ei viitsi:
"But I know it... I know I know it.")
+ Ben Whishaw mängib küll vist igal pool 19.-20. sajandi loomeinimesest ja/või homoseksuaali.
"Can you say... 'fierce'?" vs. "Keats. John Keats." vs. midagi, mis näeb välja nagu minu laud enne mat. analüüsi kontrolltööd, aga olen kindel, et siin on siiski tegu millegi palju loomingulisemaga kui integraalide arvutamine.
Tahaks filmi tegelikult uuesti näha, aga kardan natuke, et teine vaatamiskord võib esialgset emotsiooni rikkuda.
Igatahes oli Cloud Altases piisavas koguses filosoofiat, huumorit,
sci-fi'd ja (mis kõige tähtsam: ) ilusaid poisse, et
9/10 hinne välja teenida (ja
behold - tegu oli üle väga pika aja esimese korraga, kui koguni 10/10't kaalusin).