Elavad surnud

[Ralf]

Tempole ning pingele rõhuv episood, mis pakkus peaaegu sama suurt elamust kui omal ajal kõigi ootusi ületanud pilootosa.

Spoiler :

T-Dogi ning Lori (tõenäoline) surm tulid täiesti ootamatult ja sellised julged manöövrid stsenaristide poolt ongi see, mis võiksid anda (ning on seni peaaegu alati andnud) seriaalile vägagi vajalikku vürtsi ning närvikõdi.

Paratamatult häirib mind jätkuvalt tegelaste ebarealistlikult hea laskmisoskus, aga samas saan ma aru ka, et kui oleks selles osakonnas mindud realismi manu, siis poleks neist tegelasist enam lihtsalt midagi järel, kuna tegelikult oleks nende nahas olles zombide koludele pihta saamine peaaegu võimatu ja neil poleks võimalik end nii lihtsalt hordide eest kaitsta. Samuti on veidi totter, et peaaegu igas episoodis mainitakse otsakorral laskemoona, aga olemasolevaid varusid lihtsalt ei näidata, ja kui on vaja walkereid kõnealuse tinaga maha niita, siis on kõik kohe suured pealehakkajad. Ühesõnaga moona on alati vähe, aga samas ei saa see nähtavasti kunagi otsa.
Aga 3. hooaeg on seni olnud otse loomulikult ülikõva.

[Forzelius]

Paratamatult häirib mind jätkuvalt tegelaste ebarealistlikult hea laskmisoskus...Samuti on veidi totter, et peaaegu igas episoodis mainitakse otsakorral laskemoona, aga olemasolevaid varusid lihtsalt ei näidata..

Selle laskemoona osaga olen nõus. Kogu aeg kurdetakse, ent kogu aeg on siiski mingid varud olemas. Aga laskmisoskus - no mõtle ise: esiteks, kui tihti sa näed, et nad kaugelt walkereid maha võtavad, enamasti siiski paari meetri kauguselt. Teiseks, kui kogu apokalüps on kestnud juba vähemalt 8smth kuud, siis laskmisoskus (eriti, kuna see on skill, mida sa pead tõenäoliselt iga päev rakendama), paraneb kindlasti märgatavalt. Inimene kohaneb. Seetõttu ei ole see mind küll mitte kunagi häirinud, vähemalt kindlasti mitte alates teisest hooajast. Esimeses, nii palju, kui ma seda üldse mäletan, nad imo nii palju ei tapnudki neid. Samas, kui seal oli mid/long range hs'e, siis see mõjuks ilmselt tõesti ebausutavana. Praegu ei sega.

Osa ise oli tõesti tugev, aga nii eufoorilist reaktsiooni nagu mõnedel siin (pisarad, lemmikuks kujunemised) küll kindlasti pole. Vähemalt on sari taas huvitav ja seda juba nelja osaga. Pööre meh'susest ohoo'suseni on üpris kähku toimunud.

Spoiler :

T-dogist oli rohkem kahju kui Lorist.

[Ralf]

Paratamatult häirib mind jätkuvalt tegelaste ebarealistlikult hea laskmisoskus...Samuti on veidi totter, et peaaegu igas episoodis mainitakse otsakorral laskemoona, aga olemasolevaid varusid lihtsalt ei näidata..

Aga laskmisoskus - no mõtle ise: esiteks, kui tihti sa näed, et nad kaugelt walkereid maha võtavad, enamasti siiski paari meetri kauguselt.

Pidasin silmas isegi neid kohti, kus mõne meetri kauguselt näiteks jooksu pealt pihta saadakse. See tõesti pole nii kerge kui tunduda võib.

[Spellbound]

Ma ei tea kas ma olen segane või empaatiavõimetu, aga ma lol`isin kui Rick nuttis põlvedest kinni hoides ja Carlile otsa vaadates.

[CM-Girl]

Ma ei tea kas ma olen segane või empaatiavõimetu, aga ma lol`isin kui Rick nuttis põlvedest kinni hoides ja Carlile otsa vaadates.

Thank god, mõtlesin, et ma ainus. No ei saanud midagi parata,ajas lihtsalt naerma.

[Forzelius]

Ma ei tea kas ma olen segane või empaatiavõimetu, aga ma lol`isin kui Rick nuttis põlvedest kinni hoides ja Carlile otsa vaadates.

Thank god, mõtlesin, et ma ainus. No ei saanud midagi parata,ajas lihtsalt naerma.

See jättis mullegi veidi totra mulje. Ma ei mäleta enam, mis ta täpselt ütles (kas võiski olla shialik no-no-no), aga kuidagi overacted tundus küll.

[Spellbound]

Muidu oli väga emotsionaalne stseen ja pani midagi tundma küll, aga siis kui ta nutuhalina saatel Carlile otsa vaatas jäi mulje nagu ta naeraks poisi üle.

Natuke ülemängitud tõesti, kuigi Andrew Lincoln mängitud šokk ja kõikepurustav valu oli väga ehe.

[LiveForThis]

Jah, pean liituma kiidukooriga ja tõdema, et viimane episood oli julge, äkiline ja julge tükk elavaid ja surnud. Vingelt kogus ennast ja siis korraga lihtsalt plahvatas. TWD visuaalne maailm lõi taaskord täies mahus särama, kui tegelase jaoks täiesti ootamatu rünnak saabus. Väga põnev, väga toimiv. Just see ongi The Walking Dead.

AGA

tänu sellele episoodile avastasin enda jaoks kolm imelikku seika ja tegin nendest omad järeldused:

Spoiler :

1) Lori surm, "nuga kõhtu ja laps välja" keisrilõige ja täiesti ebamaine koorem, mis Carli õlgadele langes ei läinud mulle emotsionaalselt absoluutselt korda. Põnevust pakkus sarja loojate julge teotahelisus, aga mitte mingit kurbuseraasu ei tundnud ma Lori ja kogu selle beebivärgenduse pärast.

2) T-dogist oli aga mul reaalselt kahju. Miks? Sest ta oli alati vaikne ja kaadrist väljas või siis kuskil tagaplaanil jõlkumas. 3. hooajaga olukord küll muutus ja tänu tema ekraaniaja kestvuse pikenemise muutus ta üpriski kiirelt taas huvitavaks. Erilist karakterit temas niikuinii kunagi ei olnud või noh teda ei arendatud eriti ja siinkohal tekibki ka mõttekäik, et kuna ta oli niivõrd klassikaline tegelane, siis polnud suurt mõtet teda niisama arendama ka hakata, eriti kui midagi uut öelda ei ole. Aga miks mul temast siis kahju oli? Sest erinevalt teistest tegelastest ei tehtud temast idiooti nagu enamikest põhitegelastest, kes selle au ja hiilguse 2. hooajas endale haarasid.

T-dogi surm ei olnud mitte midagi muud kui see, et viimane normaane vend (okei, Glenn on ka normull) tapeti maha ja lubati elavatel surnutel tema soolikatega maiustada. Minu jaoks on enamik tegelasi hulk vaimuhaigeid, looderdajaid ja hädaldajaid ja see kõik tänu 2. hooajale. Võib olla olen liiga karm ja peaks ise kogema zombie apokalüpsist omal nahal enne kui alusetult mölisema hakkan. Aga senikaua kuni seda hirmsat epideemiat veel ei eksisteeri, siis võin suhteliselt julgelt nende tegelaste ekstreemse olukorra tuletada kusiganes mujalt allikast. Iga sari nagu ka iga film on loodud selleks, et publik vahiks ja oleks põnevil. TWD on juba tõestanud, et isegi eemaletõukavate tegelastega võib selja sirgeks ajada ja aina rajuma hooga edasi panna.

Kui T-dog välja arvata, siis elan kaasa ainult Kubernerile, Michonne`ile, Andreale, Glennile, tema naisukesele (näed, ikka ei tule tegelaste nimed lambist meelde, usun, et see ON halb märk. Mitte, et mul mäluga probleeme oleks, aga enamike tegelaste nimed on lihtsalt nii unustatavad) ja Daryilile ning tema vennale. Võib olla see näitab minu kohanemisvõimetust sarja enda ette seatud reeglistikuga, et peategelaskond on juba kord selline. Usun, et vanakooli karakterid on toimivamad kui neile uusi nüansse juurde pookida. See kehtibki siis eelnevalt mainitud lemmikutele. Aga mis puutub põhituumikusse, siis tänu sellele osale mõistsin, et mulle läheb rohkem korda selle grupi dünaamika ja nappide ellujäämisvõimalustega võitlemine, kui nemad üksikisikutena. Senise põhjal tunduvad uued tegelased hoopis huvitavamad.

3) Ricki äkiline hoog oli küll võimas, aga hetkel kui ta Carli vaatas tabas mind paarisekundiline naeruhoog. Ja ma vaatasin seda stseeni ikka päris mitu korda uuesti. Ma tunnen end väga imelikuna. Äkki on empaatiaga midagi lahti?

[Six-Fo]

Viimase postitusega nõustuks, lisaks veel:

Spoiler :

T-dogist oli veel sellepärast ülimalt kahju et tema kohta ei saanudki eriti midagi teada, kuigi ta tundus väga sõbraliku, ratsionaalselt mõtleva ja usaldusväärse kaaslasena olema terve sarja jooksul. Mina seal pundis oleks, võiks ta küll mu best buddy olla.
Pooleldi ära söödud T-dogi oli ikka ülimalt vastik näha, ja seda mitte vere ja soolikate pärast vaid et mida küll sellise inimesega tehtud on. Ning huvitav et neil kahel zombiel nii suured maod olid et pool mehemüraka kere nahka suutsid panna

[Pixie]

Selle nädala eriti jõhkrate ning koledate tapmiste juures jäi silma kena hetk

Spoiler :

Lori lapsega. Titt on küll ebapraktiline, vajab pidevat hoolt ja süüa ning karjub palju, aga kuidagi hea meel, et grupiliikmetel on kõige põhilisema ellujäämise kõrval ka teine eesmärk, mille nimel koostööd teha. Tühjade lapsevoodite nägemine oli kergelt õõvastav, kartsin, et kuskilt leitakse hulk surnuid lapsi vms. Ja kartmisest rääkides, Rick oli hirmuäratavalt ebastabiilne. Loodetavasti saab ta oma seisundist jagu. Peale Andrea sõbranna (nimi pole veel selge) lahkumist Woodbury'st ootasin hetke, mis paneks Andrea ümber mõtlema ning talle järgnema. See oli justkui teada, et nii läheb. Matš oli mugav, walker'id huvitusid ainult võistlejatest, mitte publikust. Kuberneri hetk oma tütrega oli sick, aga heas mõttes.

[Forzelius]

Norm osa, Daryl channelib kahtlaselt Man With No Name'i, mis on cool. Meenus ka see, et see osa eelmise hooaja esimeses pooles, kus ta üksi trippis ringi, oli üks mu lemmikuid.

[Ralf]

Seriaal liigub aina õigemasse suunda.

[Zinera]

Seriaal liigub aina õigemasse suunda.

Nõus, üle pika aja ei suuda järgmist episoodi ära oodata.

[Spellbound]

Suund on vähemalt selle järgi õige, et enam ei teki soovi tegelaste vestluste ajal tegeleda muude asjadega.

Ricki šokiseisund kogu viimase episoodi vältel vääriks lausa eraldi episoodi.

Selle governori intriig kulub väga kiirelt. Kohe kui ta ilmus, oli selge, et asi kisub kiiva, aga et see kisub kiiva nii nagu mingi kauge ajusopp juba sügavuste põhjast vaiksel piiksatades eeldas, tuli küll pettumusena.

[Ralf]

Andrew Lincoln võiks Kuldgloobuse nominatsiooni saada, täpselt nii veenev oli ta minu meelest viimases osas.