Erinevalt inimestest, kes Eesti muusika saatusest vähimalgi määral ei hooli (vt. Ronet ja Soprano), olen tänavusel "Superstaaril" ikkagi niivõrd-kuivõrd silma peal hoidnud ja oma lemmikute suunas häid vibratsioone saatnud (mitte kordagi küll telefoniteel). Tegelikult tahtsin siin teemas juba hooaja alguses sõna võtta, aga tundsin, et 17-aastaste noorte internetis
bash'imine on isegi minu jaoks kuidagi liiga õel tegevus ja surusin endas jõudu koguva Delfi kommentaatori viha mõneks ajaks maha. Nüüd on võistlejaid aga alles jäänud ainult neli, kellel kõigil on saate ajalugu arvesse võttes artistina läbi löömiseks üpris head šansid ja seega ka viimane aeg anonüümsete netikommentaatorite
hate'iga harjuma hakata.
ALLESJÄÄNUD- Uudo Sepp - Uudo Sepp tuli mulle hiljuti tänaval vastu ja sain lõpuks aru sellest Mihkel Raua kauaräägitud tapvast "appi, ma ei taha sulle silma vaadata" sarmist. Peaaegu tundsin, kuidas mu hääl läks ebaloomulikult kõrgeks nagu Inesel iga Uudo esitust kommenteerides ning tekkis selline seletamatu kihk Uudol kätt suruda ja jõudu soovida. Tema mingi Ed Sheerani ja Ott Leplandi laulustiilide kombinatsioon pole absoluutselt minu maitse, aga karismaatiline figuur on ta küll - mõjub minu jaoks nagu krutskeid täis vanaisa, kellel taskus alati paar piparmündikommi ja koerustükki varuks on. Lisaks on väga respekteeritav, kuidas ta võtab alati KÕIGE äraleierdamatu laulu terves ilmas ("Kikilips", "Kui mind enam ei ole"), esitab selle muusikalises mõttes täiesti ebahuvitavalt ja kogu esituse vaatamine on ikka tipp-klassi meelelahutus.
Kahju, et CM-Girl vist sellel aastal saadet ei jälgi, sest kõnealuse isiku juures huvitaks mind väga ka tema arvamus.
- Merilin Mälk - Merilin on nagu Uudo negatiiv - oma žanrilistes valikutes tunduvalt rohkem minu maitse suunas, aga iga kord kui ta laulmisväliselt suu lahti teeb, tahaksin üle kõige olla kuskil, kuhu ta sõnad ei ulatu. Eks see ole mõistetav, et kõik ei saagi 17-aastaselt olla sellised intellektuaalid nagu mina, aga see teadmine ei vähenda kuidagi valu, mida ma tundma pean. Hääl on tal võimas sellegipoolest ja tema laulmise ajal pole mul selle kuulamise vastu midagi. Kui ta oma nootidele ajapikku ka rohkem elukogemust taha saab, võib temast täitsa eeskujulik artist saada.
- Helis Järvepere-Luik - Helis oli saate alguspooles üks mu lemmikutest, kuna tal tundus kõige rohkem sellist lihvimata teemanti kvaliteeti olevat - vähemalt eelvoorude ja esimese stuudiovooru vahel oli ikka väga märgatav metamorfoos sellisest tagasihoidlikust koori tagareas laulvast tüdrukust Adele'i täielikuks teisikuks. Aga pärast seda esimest suurt hüpet jäi ta minu jaoks natuke samale platoole pidama ja pole sellest ajast alates enam eriti palju edasi roninud ega üllatanud. Samas paari kuuga ebakindlusest täielikult vabanemiseks oleks vist vaja ka Eesti parima hüpnotisööri ja tervet hunnikut kristalle.
- Sissi Nylia Benita - Mulle kohutavalt meeldib Sissi madal tämber ja kogu kambast on ta kahtlemata kõige terviklikum artist, aga mingi x-faktor jääb minu jaoks ikkagi puudu. Nagu Mihkel Raud iga saade vaevatult ütleb, on ta esitustes tõesti raske millegi kallal norida, aga samas ei mõju need mulle mingil põhjusel nii huvitavalt nagu kohtunikele näivad mõjuvat. Võib-olla on asi pinge puudumises, kui tean, et ta nagunii millegagi ei eksi?
Uue superstaarina loodaksin näha vist Uudot, sest ajalugu on näidanud, et varem omanäolisena mõjunud võitjad on igaveseks neetud halba Eesti poppmuusikat tegema ja Uudo puhul tunduks see tema praegust stiili arvestades kõige väiksem ohverdus. Siiani on sellest needusest edukalt kõrvale vangerdada suutnud vist üksnes Rasmus Rändvee - respekt ja O mustade jõudude vastases kaitses.
MAHAJÄÄNUDMis varasematesse aegadesse puutub, siis finalistidest oli mu vaieldamatu lemmik
Anette Maria Rennit ja mu usk inimestesse kadus täielikult, kui ta juba 3. finaalsaates välja langes (mõnevõrra irooniline, et lauluga "Mina jään").
Jaagup Tuisk jäi, nagu Mihkel Raud korduvalt mainis, liiga oma joonistatud mehe maski taha kinni - oma väga noort iga (16?) arvesse võttes tundus enda kodustuudiote ja värkidega ääretult
rikas pühendunud muusik, aga mõjus oma
keep smiling olekuga paratamatult nagu Patrick Bateman. 10 aastat tagasi oleks sellegipoolest ilmselt mu absoluutne lemmik olnud.
Finaalieelsest ajast kuulus mu süda muidugi täielikult
Jüri-Saimon Kuusemetsale ja olen endiselt kurb, et ta finaali ei pääsenud, sest nagu Uudo Sepp juba tõestanud on, on laulmine sarmikuse kõrval nagunii teisejärguline. Ma ei ole küll kindel, kas kõik Jüri-Saimoni arrogantse oleku just "sarmikuse" alla liigitaks, aga mina kindlasti.
Mis
Kaarel Orumägisse puutub, siis hääl oli (ja on ilmselt endiselt) tal küll hea, aga iseloomult mõjus ta minu jaoks pigem eemaletõukavalt - see diivalik olek pole mulle kunagi eriti istunud, olgu selle omajal miljoneid ja andeid taskus palju tahes. Eks selle taga peidab end võib-olla ka mingi teatud sisemine ebakindlus, aga mulle sümpatiseerib see Helise märgatav kindluse puudumine igatahes rohkem kui bravuuri ja särava naeratuse taha varjumine. Lisaks nägin Kaarlit umbes poolteist kuud tagasi trammipeatuses, kus ta ühele kaastundlikule vanaprouale seletas, et Kristjan Jõekalda võttis temaga juba ühendust. Nii et muretsemiseks pole põhjust.