Koduabiline

[uLtImAtEcRiTiC]

Koduabiline
The Help (2011)

"Koduabiline" on sügavalt liigutav ja ajatu jutustus piiridest, millega me vaikides lepime, või mida me vahel välja ei kannata. See lugu räägib, kuidas naised, olgu siis emad või tütred, koduabilised või perenaised, üksteisega suhestuvad. Ja sellest kohutavast tundest, mil ema saab aru, et lapsehoidja mõistab või isegi armastab tema last rohkem kui ta ise...

Just sellistes oludes on üles kasvanud ka tarmukas ning ettevõtlik Skeeter (Emma Stone), kes on tekitanud oma sõprade ja sugulaste seas juba paraja halvakspanutormi sellega, et abiellumisele ja pere loomisele eelistas hoopis ülikooliõpinguid. Pärast kooli lõpetamist suundub ta tagasi oma kodukanti Mississippisse ning näeb kõikjal enda ümber rassismi ning mustanahaliste koduabiliste väärkohtlemist - irooniline küll - oma eakaaslaste poolt, kes olid nende samade armastavate ja hoolitsevate naiste poolt üles kasvatatud. Tundes, et tema õiglustunnet on sügavalt riivatud, otsustab Skeeter panna kirja see, mida ta enda ümber näeb. Kuigi algul ei ole tal kerge leida neid, kes sooviksid oma elust koduabilisena rääkida, on tal vaja leida vaid üks liitlane oma ettevõtmises... Suurimad muutused saavad tihtilugu alguse vaid ühestainsast sosinast.

Film põhineb Kathryn Stocketti samanimelisel debüütromaanil, mille näol on tegu viimaste aastate kirjandusmaailma ühe suurima edulooga, mille raames vaid mõne napi kuu möödudes rääkisid kõik raamatust, mille käsikirja olid tundmatu autori tõttu omal ajal tagasi lükanud ümmarguselt 50 kirjastust. Raamat on saanud ülemaailmseks bestselleriks, ületades edukalt piire, mis asuvad rahvuste ning rasside vahel.

Raamatuga sarnane ülisuur menu on saanud osaks ka filmile. Film on näiteks Ameerika Ühendriikide kinokassadesse kogunud üle 160 miljoni dollari - pole just paha saavutus filmi jaoks, mis ei kubise A-kategooria staaridest ning mis ei saa uhkeldada 3D-formaadi või üüratute eriefektidega. Film on tõenduseks sellest, et inimesi köidab endiselt kaasahaarav lugu...

Filmi kesksetes osades teevad unustamatud rollisooritused Emma Stone ("Rumal pöörane armastus"), Oscari nominent Viola Davis ("Kahtlus"), Oscari võitja Sissy Spacek ("Hannah ja tema õed") jpt. Filmi stsenaariumi autoriks ja lavastajaks on Tate Taylor.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[uLtImAtEcRiTiC]

Meenutab mulle "Kuninga kõnet", olles igav ja üllatustevaene, samas mitte päris nii kuiv. Sisu oli ja kaasa ulguda annaks, adaptsioon on kindlasti võimas, aga raamat ise järelikult ilmetu. Seansi ajal häiris pikkus (kirjade järgi 146 minutit) ja venivus (sisaldas ka eredamaid kohti). "Kindla peale minekut" kompenseerib mõneti küllalt hea näitlejatöö.

5/10

[Wisegirl]

Leidsin end filmi ajal mõtlemast, et kui fookusesse oleks võetud mustanahalised mehed, oleks filmis olnud tunduvalt rohkem vägivalda, mõned tapmisstseenid jm.

Filmiga jäin aga väga rahule, mõnus kogus draamat, mängiti vaataja kaasatundmis- ning sisseelamisvõimele. Rassistlik kogukond ja selle hõng anti ilusti edasi. Jah, kurbi kohti oli, need olid ka pisaraid väärt.

Jah, tagantjärele lugedes saab teada, kuipalju apse filmis oli, kasutati brände, mida tol aastall veel olemas polnud jamiskõikveel. Vaatan mööda sellest.
Kuuldavasti ei jää raamat filmi varju, olevat ka hea. Eks ma siis kunagi loen ta läbi.

You is kind, You is smart, You is important.

[Pixie]

Näitlejate sooritus meeldis väga, eraldi väärib mainimist Viola Davis'e tegelane Aibileen. Samaaegselt oli ta hooliv ja hea koduabiline, kuid temast kumav kurbus ning lootusetus panid tegelasele kaasa tundma. Skeeter, Minny ja Celia Foote olid samuti väga sümpaatsed tegelased.

Suurepärane draama, milles oli just parasjagu huumorit. Suutis naerutada, vihastada ning pisarateni liigutada. Filmi pikkusele vaatamata möödus aeg lennates, lugu oli pealuv ning usutav. Kindlasti üks viimase aja lemmikuid.
10 Minny kooki 10-st.

[Zinera]

5/10

Naistekas, mis on parajalt huvitav, kuid mitte rohkem, kui hinne seda näitab. Ei mõista, miks see film IMDb 8.1 punkti on skoorinud.

[0ll]

Minus tekitavad sellised filmid alati segadust, täpsemalt neile hinnangu andmine. Sisuliselt on tegemist suure-eelarvelise õppefilmiga. Värvikad tegelased ja tõsine (st tähtis) lugu, aga nad on maalitud nii laia pintsliga, et detaile on raske märgata ja hinnata. See lihtsus ja õpetlik toon tapavad minu jaoks linateose "kunstilise väärtuse".
Kõige rohkem kannatavad näitlejad. Kaasa tegi mitu andekat näitlejat, kuid kuna neile antud rolle saab ainult ühte moodi mängida, läheb suur osa talendist kaduma. Erandiks Jessica Chastaini (muljetavaldav aasta!) veider tegelane, kes oli julmalt põhiloo külge keevitatud... ilmselt oli vaja veel kahte positiivset europiidse rassi esindajat.

Kokkuvõttes: ilusad värvid ja head raisatud näitlejad. Aga selliseid filme tuleb aeg-ajalt teha ja vaadata, kas või meeldetuletuseks - filmis kujutatud tädid (ja nende vaated) on siiani elus. Ja filmi moto "Ole julge!" on samuti väärt nõuanne...

5+/10

[brixxx]

Kui draamadest rääkida, siis mulle meeldivad sellised draamad. Minu jaoks oleks võinud olla pool tundi lühem film, liiga venis. Ise ma oleks seda filmi pigem arvutist vaadanud kuna hiljuti käisin vaatamas kinos draamat ''Wall Street 2'' ja sealt peale otsustasin, et käin kinos ainult action filme vaatamas, aga sugulane ei vaata action filme ja tahtis just seda minna vaatama, siis läksin kaasa, aga tekkis u sama efekt kui ''Wall Street 2'' puhul, et vahepeal tuli uni peale, siis sageli vaatasin kella.

Filmis meeldisid kõige enam Emma Stone, Viola Davis, Octavia Spencer ja Allison Janney. Viola Davis meenutas filmis Alfre Woodardi filmis ''Heart and Souls''.

Hindeks annan 9/10 draama oli hea, aga veidi venis.

[CM-Girl]

Vahest täitsa hea selliseid filme vaadata. Sellised filmid mind külmaks ei jäta. Ei kujuta ettegi kui raske tol ajal oli mustanahalistel. Tekib viha selliste inimeste vastu nagu Hilly Holbrook. Kohutava iseloomuga. Mis selliste filmide juures meeldib väga on ajastu - autod, kostüümid, soengud. Skeeteri auto Filmis oli kurbi stseene, aga jagus ka huumorit. Film suutis isegi rohkem naerutada kui nii mõnigi komöödia.

10!